Rahutu hing Ülo Kiple

Ülo Kiplest ei ole tegelikult palju teada.

Teada on, et ta sündis miskit 1969 aastal ja tegi enesele otsa 27. juulil 1987. Teistel andmetel alles 1989. Ei tea.

Kuid oma 18-19 aastase elu viimaste aastate jooksul suutis ta jätta menuka jälje erinevatele Eesti seintele, folkloorikogumikesse ja mäletajate ajukäärdudesse.

Ülo Kiple diagnoosiks oli Parafreense sündroomiga skisofreenia. Tegelane kuulis hääli, mis käskisid tal levitada sõnumit. Sõnum oli valdavalt ühesuguse sisuga. Ja Ülo kandis oma sõnumit edasi kirjutades majaseintel või taradele.

Folklorist ArtLeete järgi oli levinud enim 2 versiooni. Esimene nägi välja põhiliselt nii: Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.

Põhiliselt olid need tekstid muutumatud, vahest oli mõni sõnapuudu või järjekord teine.

Teist liiki kirjad tekkisid pisut hiljem. Need nägid välja nii:

UFO. Riigid tühistavad teid iga minu tegevusega nad teavad ammu, et minul Ülo Kiplel on vead tühistatud, sest ma olen teie saadik kes on toonud maailmale hiigelkasumeid tõdedega. Teilt jumalad. Riigid on keelanud ka mul raha, kodu, armastuse, nad tahavad idiootlike tegude ja mõistetega mind hulluks teha. See loobugu võimust kes tahab jumalaid sõja süüdlasteks teha. Levitage. Maailma võim. 1–i või suureneva grupiga kes 11 ei tea. Keelata kõigil halb ja lubada head

Tartu oli Ülo Kiple põhilisemaid tegutsemispiirkondi. Kuid soojal ajal võttis ta ette pikki jalgsimatku Lõuna – Eestisse ja mujale. Tollel ajal olin ma ise kõva Põltsamaa  ja Tartu vahet sõitja. Kõigisse Tartu ja Põltsamaa vahelistesse bussijaama ootepaviljonidesse oli Ülo oma sõnumi jätkunud. Peaks ütlema, et seda oli päris huvitav lugeda pika, veniva ja igava bussisõidu kestel.

Ülo Kirjed tekitasid inimestes uudishimu. Arvati, et ega üks inimene ikka niipalju ja kõikjale kirjutada ei jõua. Sõnum segane, mõtlemapanev ja salapärane. Tekkis küsimus, et miks ja kes seda teeb. Ja samas teadsid kõik neid kritseldatud sõnumeid. Nende tekke üle arutleti koolides ja töökohtades, koolis ja laste mänguväljakutelgi.

Loomulikult hakkasid asja vastu huvi tundma ka siseorganid. Kuid ega neil midagi Kiplele viimaks juurutada ei õnnestunud. Mees oli hull mis hull.

Ülol oli ka järgijaid.

Põhiliselt kasutas Ülo oma kirjade levitamiseks rasvakriiti. Kuid juhtus ka, et ta ronis üle aia Nahajalatsikombinaati ja pani sealt tuuri naha värvimiseks mõeldud värvi. Need kirjad tulid välja eriti silmatorkavad, paksude tähtedega. Peab ütlema, et Ülo ei teinud kirjavigu. Tema tekst oli hoolikalt kirjutatud., lausa selge käega maalitud.

Seda ei saa öelda järgijate kirjade kohta, nt. kunagises Tartu 10. keskkoolis oli haiguste ravi lihtsalt seina peale kraabitud, mida Kiple ise kunagi ei teinud.

Mis veel Kiplele iseloomulik, et ta kirjutas tõesti igasugustesse kohtadesse. Nii said ilustuse Tartus raekoja plats kui ka lihtsalt võserikuvahelised sõjaväeosade tarad.  Suveperioodil jõudis ta välja ka Tallinna. Kus ta ka vist olla kinni püütud. Igatahes olla ta ka hullumajast edukalt põgenenud. Ja vist isegi mitu korda.

Ülo Kiple püüdmine oli omaette saaga. Tollel ajal polnud mobiile ja majad polnud eravaldused. Kui ka mõni öösiti ringi uitav kodanik juhuslikult Kiplele peale sattus, et võetud valdavalt midagi ette.

Kiplet ajasid taga miilitsa helgeimad pead. Tegelikult jäi tema tabamine rohkem juhuslikumasse laadi. Viimaks hakati tema tegevuse kohta avaldama artikleid ka kohalikes lehtedes, nagu “Edasi.” Võibolla see aitas ka kaasa tema tabamisele.

Praeguseks on Kiple teosed valdavalt hävinenud. Ainuke koht, kus ma midagi selle laadset olen näinud on Paides, Pärnu mnt kas 6 või 8 maja peal. Eelmisel aastal veel oli. Kas on tegu Kiple originaalloomingu või järeletegemisega, ei oska öelda.

Ülo Kiple sõnum levis ka arvutisüsteemia 2000 aastate alguses viirusena. Mis tähendab, et kodumaa ei unusta oma kangelasi.