Kõik venelased ei vaiki


Ei, nad kõik pole sugugi vaiksed voonakesed, kes on vait, siis kui jutt läheb poliitikale.

Hommikune rong, suund Klooga ja pärast Paldiski. Istub kõrval pingil viiepealine üksus vene keeles rääkivaid inimesi.  Vaikselt vilgub hõlma alt viinapudel. Iga järgneva peatusega valjeneb jutt ja suureneb kuraas. Saue linnast möödumine mõjub juba nii inspireerivalt, et hakatakse arutama, mida nende eestlastega teha võiks. Üks pakub üles puua. Teine soovitab jõkke uputada, kuid kolmandal hakkab betoonist kahju.

Jään neid kahjuks pikemalt silmitsema, nad märkavad seda ja avastavad-kuradi eestlased saavad ju aru, mis nad lärmavad. Tehakse väga viisakas nägu ja kussutatakse üksteist. Selliseid jutte võib rääkida vaid siis, kui metsas oleme. Ja nii edasi. Kloogale jõudmine muudab inimesed jälle kuraasikaks. Öeldakse, et Eestlaste keel on väga paadla.

Teeme oma kulgemist, satume Kloogal olevale juudi memoriaalile ja polügoonile. Polügooni servas kohtame sama kampa. Värisevatel jalgadel seisev mees tervitab meid nagu vana sõpra ja teatab, et siin polügoonil ei kasva ka mitte üks kuradi seen. Ise väriseb tugevalt oma kahe jala peal, viin, noh, viin on see mis vene mehest mehe teeb.

 

 

 

Published in: on september 9, 2014 at 10:34 p.l.  Lisa kommentaar