Enesetapp


Kulgen oma kulgemist pärast päeva sulgemist, kui mulle helistab Urmas ja teatab surmast. Nimelt on üks meie ühise ja sugugi mitte aeglaselt pöörleva universumi elanik saanud maha järjekordse vägitükiga.

Istudes ühes Toome lähedases kohvikus, võttis see mees terava  žileti ja lõikas endal ühe kiire lõikega kõri läbi.

Keegi teda takistada ei suutnud, inimestel on ju loomupärane hirm vere ees ja nii ta hinge heitiski.

Oli muidu selline omapärane tegelane, vahest harrastusjoodik, käis tööl, remontis koheselt oma korteri ära, (millega teised 20 aastat  seal toas elanud depressiivsed vanapoisid hakkama polnud saanud), isegi naine oli tal olemas, mis siis, et suhteliselt kole.

Igatahes konkreetne tegutseja vend. Ja seekordne lõikamine polnud tal mitte esimene.  Sest tema kõri all oli veel üks selline joon, mis jättis mulje, et keegi on mehel pead ära võtta tahtnud. Nüüd siis ta ilmselt saigi selle pea enda kätte. Teisel katsel.

Veel nii nädal enne mu haiglaminekut kutsus ta mind endaga kaarte mängima, kuid paraku ta ukse tagant joodikute pröökamist kuuldes pöördus mu kaine hing ilma koputamata tagasi.

Võibolla seepärast ta end siis ära lõikaski. Miskipärast tahtsin temaga suheldes distantsi hoida. Nüüd see ehk õnnestub, sest Minevikulinna enesetapjaid ei lasta.

Advertisements
Published in: on aprill 22, 2011 at 7:39 e.l.  Lisa kommentaar