Punknroll


Punknroll, ütlen mina ja ei viitsi paika panna neid ülakomasid. Eks see muidugi isand Rolli järjekordne egolaks on, aga mulle meeldivad Rolli egolaksud.  Roll on mees, kes korraldab võimalikult taskukohase hinnaga pungipidusid ja andku maapealsed jumalad talle eluaastaid  samakaua kui Heldur Tõnissonile.

Ńiisiis, Raadi tiigi kaldal,n nagu muisegi. Hüva võiks ju viriseda, et miks lastakse rahvast sisse peavärava kaudu, kui linnale mitusada meetrit lähem värav kinni on. Ehkki sellega kaasneb üks boonus, nimelt ülejoonud isikud võtab iga sammutav meeter kainemaks, või rajalt ja Raadi mõisa pargi põõsastesse on hea oma alkopudeleid härra põõsa valve alla jätta.

Raadi põõsad on meeleolukalt. Kui ma esimesel päeval pungipatrulli saatel lahinguväljale saabusin, oli mul vajadus olla hetk omaette ja teostada meditatsioon. Istun põõsa taga müüril ja mis mu vaenlaste jaoks noored, homode jaoks vaenulikud kõrvad peavad kuulma: Teistpoolt põõsast kostab võimas okseröögatus. Läheb kaks minutit mööda, ja tuleb järgmine, teise häälega lauldud. Pole hullu, loodus võtab vastu, mida pakutakse.

Selles pargis elab kindlasti siile, ja kindlasti muid elukaid. Raadi park tundub olevalt ökoloogiliselt tasakaalustatud park, kus sobilikke elupaiku mitmele liigile, inimene välja arvatud.

Niisiis, Punkroll. Pakub kaunist ja sulnist punkmuusikat, ja eelkõike toredat kohtamist vanade sõpradega. Või uute leidmist. Minu teooria. Punkrollile minnes tunned sa 60 % koha peal olijatest ja ülejäänud 80% tutvud sa ürituse käigus.

Tunnistann üles, tulin sinna inimeste pärast. Pooled bändid mulle ei meeldinud. Aga jällegi minu teooria: “Festar, kus kõik esinejad meeldivad on väga sitt festar, sest niimoodi ei avasta uusi esinejaid.”

Mida ma arvan Punkrollist…see festival peaks kahe päeva asemel kõlama 4 päeva, nii et jõuad ennast punkilma sisse elada.

Või siis iga päev aasta läbi, tegelt oleks ju tore, kui kuskil linnaservas tegutseks pungiurgas. Kus nagu valhallas aega veeta saaks.

Suures pungiläminas võib juhtuda sedagi, et kaotad pea. Teisel päeval oli väga ilus ja armas peoreklaam üks pargipingil magav tüdruk, kelle miniseeliku alt paljastus kõik, mis paljastuda annab.

Ja Velikije Luki ajal korjasin ma tantsivate jalgade vahelt üles kolba. Nii, et kes praegu peatuses sipleb, see saab selle endale.

Ja veel üks asi pärast moshbiiti, kui kontsert on läbi, tasuks lavalt tuled põrandale soonata. Inimesed otsivad oma ärapõgenenud asju taga ja veidi valgust on abiks.

 

 

 

Advertisements
Published in: on juuli 13, 2014 at 5:05 p.l.  Lisa kommentaar