Helger on Tartus tagasi


Juba rongiga linnale lähenedes tundus, et miskit on teistmoodi. Kampsunid tüdrukute seljas nihelesid, kartulikotid tõmbasid endale lisasõlme peale, porgandid pugesid pealseid peites sügavamale maa sisse ja porivaibad lendasid ühisel kursil lõunamaale.

Muidu tundus Tartu nagu ikka kesksuvine kalkaritest kubisev Tartu. Tartlased ostavad endile hirmkalli raha eest riideid, mis näevad välja kui prügihunnikust välja tõmmatud. See on mood. Tallinlased käivad palju lihtsamalt riides. Neile sobivad ka tõepoolest prügihunnikutest leitud riided.

Neid mõtteid mõtiskledes jõudsin pargini, kus ilma käte ja alakehata mees püsib kõrge samba otsas, ümber tema igat sugu sõjaväelaslikke asju, Barclay De Tolly nimelt. Ja ühest pimedamast urust tabas mind teadmine, miks porgandid ja porivaibad end nii rahutult tundsid.

Aleksandri õllepurgi kõrvalt hõikas mind kõige Guglunklikum olevus, keda mul maa peal au tunda on.

Nimelt Helger on Tartus tagasi peale ühteist aastat. Kõik need aastad on ta veetnud teisel pool vett, küll Maroko vanglas, küll Šotimaa mägiveiste keskel puzzlesid giljotineerides.

Helger kusjuures lubas kahe nädala pärast tagasi sõita. Elame näeme. Seniks tuleb läbi ajada ilma porimattide ja porganditeta ja õnneks ei kanna tüdrukud palavaga ka kampsuneid.

 

Advertisements
Published in: on juuli 11, 2014 at 12:45 p.l.  Lisa kommentaar