2012, läbi surmavarju oru


Kui nüüd mõelda, missugune see 2012 oli, siis jah.

Õigem on öelda, et missugune ta ei olnud.

Ei noh, reisida sai, mul vist pole läbikulgetud kilomeetrite osas vist teist sellist aastat olnudki.

Suht palju sai ratta seljas sõidetud ja avastatud, et Tallinn on tegelikult päris väike tore linnake (aga ainult siis, kui sul on endal rattad all).

Midagi suuremat ja asjalikku korda sel aastal ei saatnud. No neid väiksemaid ja mitteasjalikke asju tuli ikka ette.

Aga jah, võrreldes aasta algusega on päris paljud tuttavad või pooltuttavad inimesed maha surnud. No ikka kohe väga paljud.

Ja kui nüüd mõelda üldises plaanis, siis sellel aastal sai hukka palju toredaid tarku teadlasi. Aga mitte ühtegi tobedat poliitikut.

Vat asi, mille üle tuleb mõelda ja järgmisel aastal kindlasti seda asjaolu parandada.

Seni aga jah. Kavatseks traditsioonilist aastavahetust ignoreerida ja minna ühte isevärki hullude kooslusesse. Et 1. jaanuari hommikul ärgata nagu kord ja kohus Jämejala hullumajas, käed selja taha seotult ja segane pilk silmis seletamas Valuoja koordinaate.

Advertisements
Published in: on detsember 31, 2012 at 6:47 e.l.  Lisa kommentaar