Õiged eesti mehed


“Julka, eesti mees sünni poolest, ise venelane, räägib eesti keelt ka,” tutvustab tuikuv kogu mulle oma sõpra. Ise ta on 50 aastat raudteel töötanud.

Julka tuigerdab kusagil kauguses sinise lumelabidaga. Võibolla on tema kohuseks raudteeperrooni lumest vaba hoida, võibolla ainult labidavart soojana hoida. Raudteeperroon on suhteliselt puhas, nüüd  võib Julka vabalt koos labidaga poe poole kuldega.

“Kas sa mürki tahad,” pakub staartuikar (iga inimene, kellest ma oma blogis kirjutan, on staar ja tuikuv inimene on staartuikar).

Mürki ma ei joo. Juba aasta on sellega suht kehvasti.

“Einoh, õige eesti mees,” pakub tuikar ja teatab, et ega ma ikka õige Järve mees pole.

Ei olegi, ma olen pigem Mustamäe poolt. Mitte Lasnamäe mõttetu tibla, vaid õige eesti mees, kes sunnib last hommikul plastmassist hiina püstoli ähvardusel kükke tegema ja kes leiab metsast igasaugu azsju, mis seal muidu ei kasva.

Tallinnas elamisel on oma võlu. Kui sa oled siin juba tunni viibinud, oled omainimene ja võid jaguneda kildkonda – Lasnamäe mõttetu mittetibla, Mustamäe kamakäkk, Pelgulinna peiduspeeretaja või Nõmme separatist – ekstreemspordiharrastaja – keelepaelaliigutaja.

Tallinn on nagu väljavõte eestimaast. Kõnnid 200 meetrit ja juba oledki uues piirkonnas, kus hoopis teised kombed ja kohalikud joodikud.

2 km jalutamist teeeb sinust muidugi ekstreemspordikangelase aga ka võõra mehe kaugelt maalt,

Ja punase mantliga Lasnamäel jalutades võid end tunda samuti kui Inglane New Yorkis.

 

Advertisements
Published in: on jaanuar 9, 2012 at 8:08 p.l.  Lisa kommentaar