Tappev teadmine – kuidas ma midagi teada ei taha


Elu on mäng. Ma olen mänguhimuline inimene.

Sel aastal on kogu lõustaraamatus koogutava rahva rõõmuks lastud välja järjekordne mäng “Viimane eestlane teadmatuses.” Mängu sisu seisneb selles, et mängija ei tohi teada saada, mis maa võitis eurovisiooni. Kui see teadmine sind tabad, oled sa mängust väljas, surnud, kõik, läbi, finito.

Iseenesest huvitav mäng. Elada, olla, aga hoiduda kõrvale ühest eluks sugugi mittevajalikust teadmisest, mida sulle paraku järjekindlalt nina alla topitakse.

Eile õhtul sai saunas käidud ja seepärast minu jaoks nii varasel kellaajal nagu pool üks magama keeratud.

Uni oli hea. Mängu temaatika keerles läbi eurovisiooni võtivate võivate maade. Näiteks purelesid esikoha pärast Joonia, Früügia ja Kapadookia. Ajastutruude antiiksete lauludega. Siis loomulikult võitis Eurovisiooni Donetski Rahvavabariik, mida esindas ansambel Revalers lauluga: “Mitte iial ei anna ma alla.”

Hommik ärkas nagu ikka sellega, et põis tahtis esitada oma osa selles laulus. Selleks tuli sõita liftiga alla, sest abikaasa oli ennast duši alla seadnud. All seadsin ühe vanadaami nõudmisel lilleriiuli korda.

Lilleriiuliks on meil selline  väike kapp, tõsised 70ndad. Kapist leidsin ma tõelise kapiporno. Kolm temaatilist videokassetti koos kirjutisega – “its free porn.”

Otsene vihje Elinale, eks ole.

Peale koristustöid, (rohkem tööd õige inimene ei tee, kui 20 minutit päevas), kulgen ülakorrusele. Keegi on lifti tatistanud number 7 kujulise rögarulli.

Üleval ei suuda abikaasa suud kinni pidada – eesti on seitsmes ja sai üle saja punni. Õnneks kaugemale ei jõutud.

Edasine jutt läheb ühele teisele konkursile, mille võitis keegi Elina Karafin. Õpilaste matemaatikavõistlus.

Ma ei tea, kuna tuleb lõpp. Üritasin vahelduseks kuulata “Eesti lugu” järelkuulamisest. See oleks toonud mulle lõpu, sest ekraanil vilksatavad read “lauluga “Heroes”. Eesti jäi seitsmendaks.”

Siiski ma pole veel mängu statuudi kohaselt surnud, sest pole minu asi see, kust see lugu pärit on.

Õnneks saab kohe varsti minna last matemaatikaolümpiaadile saatma, see tähendab vähemalt paari tundi elu veel.

Tänane päev on kõige hullem. Homme võib lõustaraamatus juba vabamalt vaadata. Ja kobrulehte võib paari päeva pärast uurima hakata.

Igavesti ei suuda niikuinii selle teadmise vastu võidelda, kuid mitte iialgi ei anna ma alla, mitte iialgi ei anna ma alla, mitte iialgi ei anna ma alla. Elagu sügav vaimupimedus.

 

Published in: on mai 24, 2015 at 11:04 e.l.  Lisa kommentaar