Viimane hommik

Ärkan ja märkan, et seekord ei olegi kollaste kõhtudega ehitustihaste parv mind äratamas.

Ilmselt on neil pojad välja hautud, sest kuskil kaugustes piiksub prügihautu.

Kõik on vaikne, puud kahisevad keskpäevases halluses.

Panen ennast riidesse ja longin läbi linna.

Hommikusöögiks on vahvlid, mida saab tasapidi käies krõbistada.

Kõnnin Emajõe äärde. Seekord Emajõest veel keegi vastu ei lehvita. Ka pardid on vaiksemad kui haud.

Vaatlen jõeäärses pargis olevaid kujusid.

Oskar Luts on kõige vaesem vend. Temast on kujutatud maakivist välja ulatuv pea.

Kreutzwaldil on rohkem vedanud. Teda kujutletakse erilise Zombik elevandina. Käsi pole, on pea ja rindkere.

Peeter Põllule on rindu sügav nelinurkne haav tekitatud. Sinna saab tühja viinapudelit panna, ehki originaalis peaks sinna auku küünal käima. Ma olen proovinud. Viinapudelit, mitte küünalt.

Kalevipoeg on kõige tervem Eesti mees. Tõeline algaja kulturist. Umbes 6 kuud trenni teinud mees. Seisab monoliidi otsas ja vaatab Ida suunas. Paraku sealt pomme ei saadeta, isegi mitte poolepuudaseid, mida saaks ilusti õhus žongleerides saatjatele tagasi saata.

Siili monumenti pole kahjuks olemas.

Mulle meeldiks selline Kalevipoja monument, kus Kalevipoeg põlvepikku poisike  ja siil temast 30 korda suurem, üle Kalevipoja kummardunud ja hoiab käes kompsukest.

Et nagu siil udus.

Üldiselt, kui ma praegu oleks laps ja sinna parki pimedas satuks, tuleks kõva hirm neid sandistatud inimeste skulptuure nähes. Park nagu surnuaed.

Aitab küll.

Homme lähen ma teise ilma.

Teadjad inimesed teavad, kus see on ja tulevad ka. Nad vähemalt lubasid.