Aili Raud “Kaev keldris”

Udaralii

Laari idu

Lauda iir

riiu Lada

laida Iru

dai Ruila

Liidu raa

Uidi Laar

Raali idu

Kõik need anagrammid annavad kokku Aili Raud. Pisut maahõngulised anagrammid on. Sama mullahõnguline on ka tema 2010 a. valminud raama “Kaev keldris”.

Kaev keldris on kui varjatud loomeallikas. Väljast veidi rohekas, seest pihtsalt hallikas. Meenutab natukene seda Jaapanlaste õudusfilmi “Ring”.

Raamat, millest õhkub välja maasügiste nukrust.

Algul ma arvasin, et on igav raamat. Siis kui esimese klišeeni välja jõudsin. Siis pidasin kaks jaamavahet vahet ja lugesin edasi. Ühe Tallinn – Tartu  rongisõidu jaoks jääb seda raamatut väheks, kui on aeglane rong. Kiirrongi see ei sobikski, sest seal on saksikum rahvas.

Kuid see raamat on nagu Eesti. Külaeesti, kus on sädelevaid tähti,  oma elu elavaid karjakoeri ja hambutuid vanamehi. Kõike on kõik vilksatab läbi. Miski ei jää domineerima. Ja peaaegu et lõpuloost saad teada ka raamatu looja tausta, “Poogen” teadagi, sealt nad tulevad.

Sama rahvalikud kui Võsa -Pets. Sama naljavaesed kui Kanal 2 realitid. Ära muretse, see on elu.

Elu, mis muud, kiiksuga elu. Paraku kiiksuga inimesi jääb meil üha vähemaks.

Vähemalt ühte ma siinkohal kiidan ja tutvustan. Kirastada raamat ei ole meie rasvavabariigis just kerge ülesanne.