Punklaulupidu ja presidendipunk

Tegelikult oleks võinud ju ka ise 7.dal skp. Rakverre võtta. Aga näh, helikopteri jaoks polnud heinu ja hobune ei võtnud bentsu sisse.

Seega vaatasin kõike toimuvat hoopis eile. Ja telekast, oh häbi küll.

Ja mis silma jäid – see, et lava peal oli hulgaliselt keskealisi tegelasi, kellele vist elus esimene kord hari pähe aetud. Või siis abieluinimese kortsus põskede varjamiseks kasvatatud habemele nii moe pärast pisut värvi peale kantud. Keksisid siis nad paberi pealt sõnu veerida ja käsu peale kätt tõstsid nad ka.

Vaid ehk Fraternitas Anarhiensise ja Rakvere teatri näitlejate seltskond mõjus elavamatena. Ja lava ees, vat seal oli tõesti selle stiili esindajaid kohata. Ja tuleb tõdeda, et läbi teleekraani võisin ma neist ligi pooltele ka pärast pikemat järelemõtlemist nime anda.

Laulud, jah laulud, egas ikka pungilaulust koorilaulu saa, aga pea igat koorilaulu on võimalik pungilt laulda. Seda võib iga päev mõne õhtuse alkoholijoobes kakerdaja käest kuulda saada.

Muidu ju üpris kena üritus. Aapo ilvest võis näha pungiklassikute vahel kiibitsemas. Eks ta tahab ka veel kuulsamaks saada kui ta juba on.

Ja see päris Ilves, see natuke klouni meenutava näoga Eesti President, see laulis täiel hingel ja häälel “Anarchy in The U.K.” kaasa. Silmgi ei pilkunud.

Nüüd siis peaks meie riigis kehtima presidentaalne anarhia.

Ja neid pungilaulupidusid tuleks pidada nagu “Laulge Kaasa” saateid. Igal nädalal kõigis mõttetutes depressiivsetes Eesti väikelinnades. Pea siis ei hakka kehtima konstitutsiooniline anarhia, kui riigi kõige kõrgeim valitsevam organ – kogu rahvas seda kaasa hakkab laulma.

Kõik juuksevärvi ja lakipoed igatahes osteti nüüd tühjaks.

Ja kes eelmise esmaspäeva hommikul tööle ilmus, pea kiilaks aetud ja silmis äraolev helk, siis teadke, et ta käis salaja nädalavahetusel Rakveres Pille – Riini laulmas.