Punapüksike ja kuri Skin

Punapüksike oli oma nime selle järgi saanud, et kandis jalas pidevalt punaseid püksikuid. Mille oli talle kinkinud sõber Emo. Ühel päeval käskis Emo tal viia teisel pool suurt ja sünkjat inimtihnikut elavale Vanale Natsile natuke rohelist ja pisut pipraviina.

Punapüksike oli kohe rõõmus, hüppas kolmekordse salto ja tegi koer Paukale topeltnelsoni. Ta armastas väga Vana Natsi juures käia. Miks? Sest iga kord kinkis Vana Nats talle mõne vana mürsukesta ja Punapüksike juba teadis, kuskohas metsas vanametalli kogumiskoht on.

Aga Emo hoiatas Punapüksikest. Nimelt liikuvat inimmetsas ringi suur ja kuri Skin. Kannab seljas hundinahkset tagi ja eesti keelt räägib aktsendiga.
Tema tegelevat pidevalt selliste spordialadega nagu tõstmine ja kotijooks. Ja olla üleüldse üks vastik tegelane. Suisa rott mis rott.

“Ahah,” noogutas Punapüksike arusaavalt, ehkki ta mitte munnigi sest aru ei saanud, mida Emo talle seletas.

Ta lippas rõõmsalt kepsutades läbi inimmaastiku. Vaatas, kuidas käbid kändudest kaugele kukuvad. Kuidas oravad õhulosse ehitavad. Kuidas krokodillid ebaõnnestunult igavest õnne jahivad.

Ei pannud tähelegi, kui seisis tal ees karm ja ähvardav mees. Üleni karvases vammuses. Ise tugevas joogi üleannuses.

“Mingi sotsioloog vist, tahab küsida, kuidas ma keskerakonda suhtun. Ei suhtu.” mõtles Punapüks.

Ta vaarisa nimi oli olnud Pullerits.

“Ou, Pärdik, kuhu sa selle turukotiga tõttad? ” Küsis hundinaha kandja. Ta tõesti ei viitsinud viisakam olla.

“On vist tõesti sotsioloog, küsitleb inimeste rännuteede järele.” Mõtles Punapüksike. Aga ütles: “Viin Vanale Natsile pisut podagrarohtu. Ta hakkab muidu täitsa ogaraks minema. Eile juba käis ümber oma õllekeldri ja siristas kusta: “Sirts Sirõk, Sirts Sirõk.”

“Aga, kuule mahlamüts, vaata, kui ilusad noored pungid seal kaubamaja ees kakerdavad, mine anna neile peksa.” soovitas Kuri Skin.

Läkski Punapüksike noori punke taguma. Mõnele andis suisa kolm korda jalalöögi kubemesse.

Kuri Skin aga pistis kohe plagama. Otse Vana Natsi õllekeldri suunas.

Koputas pesapallikurikaga õrnalt vastu Vana Natsi õllekeldri tagaust.

“Suletud,” rögises Vana Nats. Ta õllekelder ei vastanud euronõuetele. Seepärast et ta müüs 1944 aastast pärinevat õlut. Mida küll päris hoolsalt osteti, aga juua küll keegi ei tahtnud. Peale ühe Jaapani turisti, kes joogi tõttu hiinlaseks muutus.

“Mina siin, potštaljon, Petškin.  Tõin teile värske  Militaaraida kataloogi,” teatas Kuri Skin.

Vana Nats polnud naiivne mees. Aga viimasel ajal, mis oli tõtt öelda ka üsna viinane aeg olnud, oli depressioon avanud tas tee eurotsentrismile. Ta avas ukse.

Ja tegi väga valesti. Kuri Skin kargas kohe Vana Natsi kallale ja, oh õnnetust, polnud vist ammu süüa saanud, neelas ühe lõmpsuga alla.

Teetanust ta ei kartnud, düsenteeria teda ei vaevanud. Ei ta kartnud kurja puuki ega pannud muidu punki.

Vaid heitis hoopis Vana Natsi voodisse. Tõmbas teki üle pea. Mõtles hakata ajaviiteks tikkima, kuid siis kuulis koputust.

Ukse taga oli Punapüksike. Ta oli vahepeal mingite parmudega kiire kannu teinud ja üsna purjus. Ja tatsas luba küsimata sisse.

Nähes kedagi voodis lebamas, ei suutnud ta oma krillis silmadega seletada, kas voodis on Vana Nats või krokodillid või siis jõuluvana, kellel puudu antibeebipillid.

Igaks juhuks ta küsis: “Vananats, miks sul nii suured kõrvad on?”

“Eks ikka selle jaoks, et kiiver maha ei kukuks,” vastas Kuri Skin.

“Vana Nats, miks sul nii suured silmad on?” küsis Punapüks uuesti.

“Eks ikka selle jaoks et saaks paremini sihtida.” vastas Kuri Skin.

“Vana Nats, miks sul nii suured hambad on?” küsis Punapüksik veel korra.

“Ehee, ei ole ma mingi Vana Nats, ma olen hoopis Kuri Skin.” kraaksatas voodisaeleja ja lõmpsas ka punapüksiku ühe hingetõmbega alla.

Nii ta siis seal vedeles. Luges Voodis ajaviiteks Kertu Rakke “Piparkoogimaja,” suitsetas korvist leitud rohelist ja tundis ennast äraütlemata mõnusalt. Vähe sellest, et ta oli ennast täis, nagu alati, ta oli nüüd ka teisi täis.

Vana Nats ja Punapüksike aga toksisid kahe peale Nokia Lg telefoni järgmise sõnumi: “Tulge ruttu, me oleme omadega sees.” Saatsid pildigi juurde

MMS jõudis sinna kuhu vaja.

Üsna varsti tulid kohale prügimehed. Igalühel seljas “Teeme ära” särk ja kaenlas suur prügikott.

Vanem prügimees juba tundis Kuri Skini kavalusi. Kiirelt astus ta Skinni kaela peale, kui samal ajal noorem Kuri Skinnile tagumikuauku prunti peale surus. Seejärel varjusid mõlemad kummuti taha.

Peagi kostuski kohutav röötsatus, Kuri Skinni keha sülitas välja nii Vana Natsi kui Punapüksi ja lendas nagu tühjenev jalgpall aknast välja.

Nii Punapüksik kui Vana Nats kui ka prügimehed võtsid välja oma isiklikud läptopid ja asusid kiirelt oma seiklustest blogi kirjutama. Kui neil vahepeal akudest vool ära pole läinud, siis blogivad nad praeguseni.