Keskööl enne kuketundi jalutan vahelduseks lumises Tartus. Ülevalgustatud pargiteel võib kohata üksikute uitajate jälgi. Muidu on vaikne. Häirivalt vaikne.
Ei ole enam selles linnas seda ööelu, mis vanasti. Kus magamatusest punetavate silmadega tudengid käisid ööpäev läbi avatud putkast kella kahe ajal õlut ja purksi ostmas.
Oh ei.
Raeplatsi jääk – uju juures kohtun kunstnikuga, no suht kuulsa kunstnikuga, kes on ikka päriselt kunstnik, mitte elukunstnik.
Meenutame mõnda eluseika, kuidas Albert Gulk oli vale rongi peale istunud ja kogemata kombel ilma raha ja piletita Tallinna rongist Tapal maha tõstetud.
Kuulus kunstnik küsib mult ka Tallinna sõidu piletihindade kohta, no see on vist üks ainukesi asju, millega ma olen kursis.
Ja seletan, et rong on märksa sõbralikum kui buss.
Kuid ei, mehel on sallimatus rongide suhtes. Sest siis peab ju läbi terve linna käima. Mis siis. Mina ju roniks sel juhul Ülemistel maha, kui tahaks näiteks Vaal galeriisse minna.
Aga ei. Tartu mees on eneses kindel. Tema ei tunne Tallinna ja ei taha tundmatutesse kohtadesse minna Tegelikult ei julge seda välja öelda, kuid kardab, ma täitsa usun, et kardab.
Ise vana mees, no isegi minust, kes on üks maailma vanimaid inimesi, isegi minust vanem, kujuta ette ja kardab Tallinnas tundmatus linnaosas olla.
