Kuidas ma mitte midagi ei teadnud


Tollel kevadel läksid mu vanemad maale. Selge, korter oli tühi ja külmkapp lausa ootas, et see tühjaks söödaks. Söögi kõrvale panin teleka mängima. Aastal 2001 olin ma veel nii palju telekasõltlane, et vahest ikka vaatasin. Tuleb tunnistada, et hea meelega.

ETVst tuli Eurovisioon. Juba tollal oli see mõttetu muusikaspordivõistlus.

Mul on ikka meeles lapsepõlve eurovisioonid. Nende ülekanne algas alati Moskva kremli pildiga. Pärastpoole sai aga terve õhtu otsa vaadata imelikult riietatud inimesi, kes väga ilusti laulsid ja tegid lava peal tükke, milleks meil julgust polnud.

Niisiis keerasin mingi teise kanali peale. Mingist teisest kanalist tuli “Operatsioon Õ ja Šuriku seiklused.” Sai see film mõnuga lõpuni vaadatud ja siis oma täis kõht oma kolme kvartali kaugusel asuva kodu poole lohistatud.

Vanemuise ja Akadeemia nurgal piiras mind sisse mingi gäng. Sportlikud noored mehed, kõhnad blondid tüdrukud. Mõnel teisel hetkel oleksin arvanud, et mu kogemuste pagas rikastub peksuaalkogemuse võrra.

Need siin olid lõbusad. Hõisati : “Meie võitsime..” Nojah, Tartu Rocki särgid kahel vennal seljas, eks nad siis kossufännid ole.Ennemgi nähtud neid mööda linna ringi laiamas.

Läksin tegelastega kaasa. Veenvaks argumendiks oli vabas ringluses olev viskipudel. Ja nagu ei tahtnud soojal kevadöösel haualaadses kirstkorteris magada.

Raekoja platsis oli rahvast paarisaja pea kandis. Käisid vabalt ringi alkohoolsete jookide pudelid ja saledad tüdrukud kallistamiseks. Kel soovi võis end tasuta rihmaks tõmmata. Mida raeplatsi püsielanikkond muuseas ka juba tegi.

“Tartu rock, Tartu rock,” hüüti. See kinnitas usku, et Tartu spordimeeskond jälle midagi võitnud on. Väga tore. Kossufännide peol end täis tõmmata on lahe.

Mingi hetk tundus, et saab küllalt. Võtsin siis koosi kodu poole. Noppisin seltskonnast üles ühe kodutu kalkari, kelle ettetoa tugitoolile majutasin.

Järgmisel õhtul arvutiklassis uudiseid lugedes sain aru küll mida valge ja must koer koos lauldes korda olid saatnud. Internet on ikka kuradist. Ma ei taha sellest midagi teada.

Advertisements

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2015/05/23/kuidas-ma-mitte-midagi-ei-teadnud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: