Tuulepäeva reisi 1. päev – Tallinn-Pärnu-Saulepa-Pärnu. Pärnu


Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama algusest. Algus sai alguse kell 6 hommikul, kui kõiksuguseid vajalikke asju ja vajalikuks asjaks olemist teesklevaid asju kottidesse ladusime.

Üldislt see õnnestus,inul said mittevajalikea kaasa vaid mustad-sent-surmale-võlgu olevad püksid ja sinist tšäksi ei kasutanud ka kordagi.

Kotid koos, veeresime läbi hommikuselt unise Tallinna Balti jaama. Ja pakkisime endid koos ratastega Pärnu rongile.

Praegu veel on võimalik Edelaraudtee rongiga ka koos jalgrattaga sõita. Kui lähed algus ja lõppjaamast peale. Vahepealsetes jaamades on see kahtlasem tegevus, sest igas rongis on ehk vaid 6 rattaraami, jalgrattureid võib arga tunduvalt rohkem olla.

Jalgratta eest Edelaraudtee praegu midagi ei jõua. Vahetevahel, kui on vabamat aega, võib tulla piletimüüja ja sul isegi aidata ratta maha tõsta. See pole ilmselt tema töökohustus aga nad on ilusad, lahked ja head enamasti.

Keskmise Edelaraudtee piletimüüja nimi on Pille muuseas. Ma e tea, kas nende nimi on tuletatud eestikeelsest sõnast Pillet või on see mõni skandinaavia mõju, aga Edelarautee piletiaparaadi taga olen kohanud päris mitut Pillet.

Veereb rong siis vurinaga ja mida teen mina…magan, lihtsalt magan.

Ärkan üles, võsa, Vilivere, magan edasi, Tori, võsa pori magan edasi, kuni tuleb Pärnu kaubajaam oma mahajäetuse üksilduses.

Kunagine raudteehiilgus oma üksilduses. Roostetanud kõrvalteed, päevas käivad vaid kaks reisirongi edasi tagasi. Inimtühi paik, kus rohi ei kasva mürgitatud liiprite vahel. Jah, raudtee mürgitab rööbasteed, seda teevad kõik maailma edukimad, et neil seal rohi kasvama ei läheks.

Kui rohi raudteel ei tasva, hoiduvad ka kõiksugu muud hingelised neilt aladelt eemale ja see tuleb nende tervisele kasuks. Rongiga saab rinda pista vaid kord. Ja raudtee ääres arendatav potipõllumajandus tundub mulle vaid Tartu lähiümbruse fenomen.

Pärnu on jõudsalt arenenud. Ümber linna on ehitatud palju uusi ja isegi sõidetavaid teid. Jalgrattateid pole unustatud. Raudteejaama neil küll olemas pole, rongi tuleb oodata lagunenud perroonil, kus võib varitseda puuk ning kenadel sügishommikutel oleks see sobilik paik seksuaalmõrvadeks.

Pärnus on raudtee nagu võõrkeha. Muudes linnades saab rongiga kenasti kesklinna, kuid Pärnu vaatab oma ühe näoga mere poole ja teine on tal keeratud Riia poole. Kui neid Pärnakaid väga palju saab, kasvatavad oma linna Riiani välja ja nimetavad Saulkrasti-Jaunrigaks.

Pärnus tasub käia päeval ja kaine peaga. Veel on olemas puumajade kvartalid, mis Tartus ära remontimsega ära solgitud ja Viljandis eel hullemini remonditud. Pärnu on mõnus, romantiline, natuke minna lastud. Aga samas pole ta nõudlik ja tundub, et siin ei pea tõmblema näiliste probleemide nagu maja välimus või muru niitmine.

Ma praegu rohkem ei viitsi.

Advertisements
Published in: on juuni 29, 2013 at 4:19 p.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2013/06/29/tuulepaeva-reisi-1-paev-tallinn-parnu-saulepa-parnu-parnu/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: