Kõik ei ole veel läbi


Niisiis viimastel päevadel olen veetnud pikemalt aega oma koduuniversumis.

Ja tuvastanud kahetsusväärset tõsiasja – enam ei ole selles ilusa koridori ja suurte tugevate ustega majas enam elu.

Ei laula keegi maja ees öösel laulu haldjatest. Ei leia hommikul koridorist pruugitud välimusega tütarlapsi. Ei kõnni keegi pimeduses kott seljas keldri poole.

No mitte kui midagi ei juhtu, millest võiks kirjutada. Absoluutne antielu. Ainult korralikud inimesed igal pool. Või siis vaimne tühjus.

Pole midagi mille üle rõõmustada või siis pahaseks saada. Absoluutne nullemotsioonitus.

Aga õnneks kutsutakse kolima.

Enne kolimist tuleb korter üle vaadata.  Vaatame siis.

Lahe korter on, vanas majas, üle saja aastases. Selline sipisopiline, selline, et kui sa arvad, et nüüd on kõik toad läbi käidud ja see viimane uks viib peldikusse, siis tegelikult leiad sa ühe toa veel ja köögi ka.

Ja selle korteri keskel on kellegi teise korter. See kõlab imelikult, aga tegelikult elavat seal keski vanamees.

Nonii, korter nagu korter ikka, suitsu sisse ajava ahjuga ja lagi veidi hallitanud.

Kuid siis ilmuvad välja naabrid. Juba kaugelt kostub valju räme naisehääl. Tegelikult üpris kaine praktilise mõistusega maanaine, nägu ära joodud, kuid kehakatete järgi võiks isegi ministeeriumi saali esinema panna.

Ja tutvustab siis see rämehääl kohalikku kultuuri.

Ennem elasid siin tudengid, kellel põhiliseks huviobjektiks pudelid.

Maja teises otsas elab Teresa. 80 aastane vanadaam, kes peab lugu viinast ja meestest. Tema juurde pidada sattuma ikka noori mehi.  Õhtuse vembuvee mõju all viibijate suust on hommikuti kuulda ahastavaid karjatusi.

Naabrid teavad, aga, et keegi sattus Ema Teresa hoolitsuse alla.

enne tudengeid elas korteris keegi vaimse puudega inimene. Kes sõi muda ja armastas pilduda seda kõrvalasuva tuletõrjujate maja vastu. Kuna see tegevus on taunitav, siis pisteti hulluke trepialusesse kamorkasse pokri.

Kõigest sellest rääkides passib rämehääl peretütre katkiseid saapaid.

Jah, tal on tõesti igas jalas erinevast komplektist pärinev sokk. Sest paraku on jalgu nii palju, et kõikide jalgade jaoks sobivat sokki on võimatu leida. Nii palju ühte värvi sokke ei ole maailmas olemas.

Pärast leian ma aknasimsile vaadates üles kirve. Kirves oli kaks aastat tagasi kaduma läinud, kui katusel jääd raiuti. Teadagi.

Rämehääl kontrollib kirve töökindlust krohviseina peal. Töötab – krohvi kukub seina pealt maha, kui kirvega äsada.

 

 

Advertisements
Published in: on märts 31, 2013 at 10:22 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2013/03/31/koik-ei-ole-veel-labi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: