Niisiis, et ikka olla kõigi Tallinna ilmaimedega tuttav, siis käisin ka mina miljonipeldikus ära. Ikka selles, mis Talskas selle vene katedraakli kõrval seisab, ja mille peale omal ajal miljon raha kulutati.
Ajad on edasi läinud ja hiljem on ka kallimaidki püsti pandud. Näiteks Tartusse, Küüni tänavale, sinna, kus Isa ja poja skulptuur ühtlase aeglusega käimla suunas jalutab, kuid iialgi kohale ei jõua.
Niisiis, suure novembrirevolutsiooni eelsel tunnil, kui rahvas ridamisi Ansipit maha kaagatama siirdus, teostasin mina miljonipeldikus urinomeetrilist kontrolli. No otsustasin mitte kõike vedelikku endaga rongkäiku kaasa võtta. Korrapidajatel pärast ka tööd vähem minu lõhkenud põiev koristamisega.
Peldiku esimesest uksest saab sisse vaid raha eest. 0.20 € on piisavalt suur raha, et rõõmsalt püksi lasta. Kuid tagaküljel oli lahendus. Keegi oli tagumise külje lukust lahti keeranud. Ja sees oli tõesti peldik, mis peldik.
Põrand ujus, ja prilllaud, keegi oli sealt pealt vist söönud. Sinine valgus laes ja suur peegel seinas kõigi enesearmastajate rõõmuks. Paber oli siiski olemas, kuid vett ei saanud käte peale pärast mitte lasta. Ammutuntud vanasõna: “kusi peseb kätt” ei toimind mitte, kui enam ei tule, siis ei tule.
Seepärast jätsingi Eesti rahvusliku varanduse niimo0di nagu ta oli ja asusin rahvamassi kogunemist vaatama.
Heil Hitler, käisin sital.
Möirga ja ulu