Ummikupunk


Kõige levinum punkari nimi on Rott.

Aga kõige pungilikum üritus on ummik.

Aga kõigest siis lähemalt. Tekkis siis vajadus Põltsamaalt,  sest va inimkonna hädade Pandora laekast inimeste keskele, ehk siis Tallinna pääseda. Internett on jõudnud isegi teise ilma, miks Facebookis nii palju surnute kontosid muidu nii palju on. Vaatan siis sellest, mis oli ennem bussireisid.ee ja nüüd on tpilet.com (T-pilet? = T nagu tebiilik, türa, terror tola jne) väljumiste ajad.

Põltsamaal oli kunagi Bussijaam, nüüd on sellest pizzaputka saand ja seegi läks pankrootii, igatahes Selveri tuulekojas, kus nüüd bussi oodatakse, seal on juba pundar kohalikke tirtsusid.

No saame aru, koolivaheaeg. Buss tulebki, õigel ajal, ja kohe on buss okupeeritud tirtsude poolt, vabu kohti ei ole.  Keegi normaalne inimene maha ka ei tule, tuleb vaid Merle Jääger perrooni peale pissile tahtma ja suitsu tegema.Kuradi pursui. Tema sõidab bussiga.

No mis mul teha, kaks tundi passida ei viitsi, Puhu Rist on südamele ligemal.

Komberdan Risti, passin pool tundi, keerab üks mustakoonuline rekka bensukasse, keerab veidi aja pärast väljagi, võtab pealegi.

Rekkamehed on mõnusad mehed. Seekordne rekka on laenuauto nagu sagedasti, igatahes parempoolne esiiste lahti ei käi, selle asemel istun gaasipallooni otsas, mille peale pannakse padi. Kui see rekka kuhugile vastu peaks kimama, on igatahes kiirendusega sõitu oodata.

Või kuidas nüüd öelda:”Mina olin paugu otsas, kui puu käis.”

No kulgeme, päike paistab taevas kuni Mäoni ja Anna vahel hakkab lund pihustama. Kosel on juba tihe tuisk, aga kõik toimib, keegi ei ole tee ääres upakil, mis siis, et kiirteel 60nega liigutakse.

No hüva, elame üle ka Jüri ja siis hakkab pihta. Algul seisavad autod ühes reas ja nõksat nõksat. Siis vahepeal kahes reas ja nõksat nõksat. Nii poole tunni pärast nõksume tee peal vedelevast kaubikust ja sõiduautost ka mööda, mingid musulmanid on vist kolima hakand aga on autojuhioskuse koju jätnud, kaubiku aknast paistab tekk välja.

Tegelikult need autod liiklust ei takista, probleem on hoopis muus.

Tallinna linna piiril on nimelt kaevur-Mati avastanud, et tuleb ikka üks rida teest paremateks päevadeks tallele panna.

No hüva. Tunni aja pärast oleme Pirosmani juures. Seal üritab keegi suvekummidega isand peateele välja sõita ja ei tee seda mitte, sest kets käib jää peal ringi. Ronib siis järgmise auto juht välja ja lükkab auto koos omanikuga peateele.

Nonii, kuna minu rekkajuht on läti kodanik, siis loomulikult laseb ta ka oma kaasmaalasel oma autosid täis rekkaga peateele sõita, see tee peal ei loperda, vaid ukerdab, aga tegelikult võtab täitsa tuugalt kurvi välja.

Tiksume siis edasi, ellsõitnud autod on jõudnud vaid järgmise valgusfoori ette. Lennujaama otsas hakkab uus ummik pihta. Vaatame, kuidas kallihinnalistes riideimitatsioonides härrad ja prouad ronivad läbi lume Lennart Mere nimelise lennujaama poole. Vahepeal vaatame igatsevalt järgi möödatõttavatele jalakäijatele. Ja seesama buss, milles siin üks eelpool nimetatud daam sõitis, seisab teises reas.

Lund ikka sajab ja sajab ja lumesahkade asemel on vaid kaks kiirabiautot ummikust läbi trügimas. Kiirabiautode initsiatiiv paneb ummiku liikvele, peagi saame Suur-Sõjamäe teele keerata. Lennujaama tolli, kuhu see lätlane minna tahtis täna enam ei jõua, ja seepärast liigume edasi Suurt-Sõjamäge mööda Peterburi tee suunas, kus Benedikt teda ootama pidi. Suur -Sõjamägi on täpselt sama ilusti umbes, ikka nõksat ja nõksat ja lumi sajab ja jalakäijad mööduvad nagu kilpkonn sittuvast kassist.

Vahepeal kuulab lällarist kaheksandalt kanalilt rekkameeste omavahelisi kõnelusi ka, mis üldiselt lõppevad sõnadega huinja jne. Keegi kirjeldab seda, kuidas Pärnus noor mees otsa sai ja lisab lõppu vanderea teemeeste arvele.

No tunnikene tiksumist, saab lõpuks Smuuli tee otsa, see on täitsa sõidetav. Kuid!

Keegi on oma vanaema autorooli unustanud, niimoodi see laperdab siis teepeal edasi, 20 kilti tunnis ja suvekets all.

No hüva, vähemalt mee liigume edasi.

Lätlane tutvustab ennast ja ürleb, et ta on hoopis italllane, kellel olla kaks perekonda ülal pidada ja 25 päevane laps ja 25 aastane tütar.

Nojah, et ma siis olen sõitnud Saksamaal Toodetud autos, mille juhiks on Läti kodakondsusega juht, kes on teel Leedust tangitud paagiga, et viia Hiinas toodetud jalanõusid Euroopamaa jalanõudepuuduses nälgivatele lastele.

Hüva. Peterpuri tee on vaikne ja lumine, ainult mööduvad rekkad peatuvad minu helkurit nähes.

Suman bussipeatusse, 13 tuleb täitsda äraootamatult.

Kulgeme, kiirest isõidame, kesklinnas on teed lahti, ehkki ühtki sahka ma terve päeva jooksul ei näinud. Mõni auto paistab kahtlaselt kummaliselt pargitud, no kesse blondiin oma käula Laagna teel äärekivi otsa parkis?

Vahepeal lükatakse üht 13 liini bussi mingi kolme tüübi poolt mäest üles. Tõeline õnnetusenumber.

Õnneks sellel bussil tee peale mägesid ei jää ja varsti peat

Advertisements
Published in: on oktoober 26, 2012 at 9:52 p.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2012/10/26/ummikupunk/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: