Pesulõksud otsas


Uus rattamatk loomade hoiukotta tuleb ette võtta pühapäeval. Juhtub sageli nii, et kohas, kuhu satud juhuslikult, sinna hakkadki külakorda käima.

Loomade hoiukoda on nagu hoiukoda ikka. Korralikult välja ehitatud, moderne, soe klaasakendega maja. Mille taga veel paar rida puure õuekoerte jaoks. Mis õnneks enamasti tühjad. Nu suisa üle poole puuridest on tühjad. Rahvast voorib edasi tagasi, vuntsilistel inimestel on tulles ka suured kotid kigitustega kaasas. Maja ees suitsetav tätoveeritud käppadega rastapats on ka oma kohal.

Koerte aedikute ustel on sildid “Ei jõua enam jalutada.”, sest jah pühapäeviti on väikekodanlikul maailmal aega tulla oma loomaülejääke nunnutama.

Seekord saame oheliku teise otsa Blacky, suure, musta, isase ja tugeva. Blacky on 7 aastane, kõnnib nagu vana mees, kuid kaotab enesevalitsuse kui kohtab teist koera. Kui teist koera värisevad läheduses pole, liigub ta edasi sirgjooneliselt, kui tahad suunda muuta, pead koera õigesse suunda tõmbama. Ma hakkan juba ette kujutama, kuidas see koer kulgeks kelgu ees, kõhklemata, kindlalt läbi tormi, ole ainlt mees ja leia õige sihtpunkt.

Paraku on Blackyl kõht lahti, koeralikult lödistab ta oma maheväetise teepeenrasse ja tuiab ikka edasi.

Metsa all muutub ta uuesti koeraks, limpsab oma tagumiku ja munad üle ning nühib tagumikku vastu maad. Ussid, mis muu.

Tagasiteel tuleb tal hüplemist juba eelmisest korrast tuttava Tequilaga. Neil on midagi teineteisele öelda.

Ja tagasi puuri läheb ta stoilise väärikusega, nagu teades, et jah, käisite küll, aga eks teinekord saab jälle. Selline rahulik koerisiksus. Kes ilmaasjata ei põrgi ega mölise. Nagu maffiaperekonna pea. Kui on maja ja maja ümber ruumi, kohas, kus ei tillerda mingeid nähvitsaid ringi, sinna ta sobib.

Tegelikult võiks loomade varjupaigale lisaks olla veel igasugu asutusi, kust saab olevusi jalutuskäigule viia. Nii võiks olla ka riigikogus. Kirjutad žurnaali nime, võtad nagist käerauad, valid saalist sobiva saadiku ja jalutad väikese tiiru. Männiku karjäärini ja tagasi. Ei pea ju alati Aivar Riisalu moodi käituma, piisab ka väikesest jalutuskäigust.

Muuseas, seal loomade hoiukodus on veel selline kord, et kui oled koeraga jalutanud paned tagasi tulles puuri külge pesulõksu, märgiks, et loomaga on käidud. Mateeria on teadagi hajuspagev ja kapitalistid valmistavad järjest kehvemaid pesulõkse. Seepärast oleks kena, kui hoiukotta oma pesulõksudega lähed, neil paisavad need otsas olevat.

Advertisements
Published in: on oktoober 9, 2012 at 8:06 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2012/10/09/pesuloksud-otsas/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: