Kas siga ja kultuur võivad Tallinnas ellu jääda


Niisiis, laupäev on see päev, kus Tallinn ja temaga vägivaldselt liidetud Nõmme pakuvad järjekordseid kultuuriüritusi.

Esiteks sõidame teatrisse. Teatreid on Tallinnas päris mitu tükki, osad on neist just nagu päris teatrid ja osad ei ole.

See ei ole nüüd “päris” teater, vaid T-teater. T tähendab, et tegemist on tudengiteatriga. 5 € saab vaadata “Meie elu köögis.” Kena.

Astud sisse pimenevate kultuuritehase aia varemete vahele. Kõik varemepilud on jalgrattaid täis. Ühe ukse ees on laud, selle kõrval kampsunis mees, ilmselt boheemlane. Mingisse sarasse on üles löödud telk, milles on neli rida toole ja serveerimislaud mõnede nõudega. Ongi kõik. Enamat pole teatriks vaja.

Sees pakuvad kaks valgesärklast porgandit. Tahad, või ei taha, porgandit pead sa saama. Aktiivne suhtlemine publikuga aitab etendusse sisse elada.

Etendus tulebki, valgesärklased, pisut enam naised kui mehed kannavad ette situatsioone, mida võib ja tulebki ette väikekodanlaste köökides. Purjus lällamist, beibede itsitamist. Vilosoofiat. Ja saab selgeks, miks eestlased ei saa hakkama grupiseksiga. Kõik toimuv toimub vaatajast käega katsutavas kauguses. Näitleja vaatab sulle oma lauset lausudes otse silma. Ja alkohoolikut etendaja eest pead oma varbaid pisut kaugemal hoidma. Tekib isiklik suhe esitajaga.

Lõpuks on tunne, nagu oleks näitlejatega tõesti mingi köögipeo maha pidanud. Tead nende kiikse ja salajas peetud suundumusi. Pole, paha, tunduvad huvitavad ja toredad inimesed.

Teatrist saab linnadevahelise bussiliiniga, mida ikka see Viru keskuse ja Nõmme vahet ukerdab. Number 36.
Nõmmel saab Von Glehni pubis tasuta segatud linte kuulata. Esimene esitaja on Corleon, kes viljeleb rokiklassika ümbertöötlemist. Iseenesest ken muusika, kuid Heli on ennast ilmselt kuhugile tagatuppa jooma unustanud. Kõrvadest on kahju, kuid järgmine esitaja Varuväljapääs tekitab tahtmise sõnadest ka aru saada.

Kaks nädalat joonud Silver Meikari välimusega Mihkel kannab ette hoogsaid punkviise. Lava ette kogunenud punkarilaadsed tooted esitavad punkarite rahvatantsu. Von Gehni jõudes ei ole sul tunne, et oled kuhugile 20 aastat hiljaks jäänud. Von Glehnis on tunne, et on tuldud 2 tundi liiga vara. Et peaks ära jooma veel ühe kange ja siis äkki lähebki peoks.

Järgmine esitaja, Fucktor jätkab pungikaveritega. Heli on endiselt keldriline. Samas pool aastat tagasi samas ruumis sai Sõpruse puiesteed kuulata küll.

Fucktori esinedes hakkavad Von Glehni lühtrid esitusele kaasa kiikuma. Põand kattub õllega ja keskealised jörrid kulgevad kaootiliselt pogotavate punkarite ja ratastoolirahva vahel.

Peo lõpuks astub lavale Faasinihe. Eg pidu Von Grahlis pole pidu, kui keegi esinejatest mikrofoniga vastu hambaid ei saab. Saab küll. Punaseruudulises punkprintsess saab. Nii vastu hambaid, kui ka veini kingituseks kohalike kurjade mooride poolt.

Lambid kiiguvad üha kiiremas rütmis, põrant täitub higi-õlleseguga ja laulutekstide hoidik lendablaias kaares nii publiku kui lava vahet. Varmas vabatahtlikkus tõstab selle tagasi ja kuskit jõuab laulusõnade vahele Leninlik Lipp.

Kui mingi peale kella kolme kodu koperdame, on tunne, et on saanud. Kultuuri nauditud ja mõõdukalt sigadusi korraldatud.

Kutsuge ikka siga ja kultuur külla. Võib juhuda, et me tulemegi.

 

 

 

 

 

 

Advertisements
Published in: on oktoober 1, 2012 at 11:05 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2012/10/01/kas-siga-ja-kultuur-voivad-tallinnas-ellu-jaada/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: