Teekond maailma lõppu


Kalevipoeg tegi kunagi reisi maailma lõppu. Tema laeva nimeks oli Lennuk. Kamp surelikke eestlasi käisid maailma lõppu otsimas. Ka nende laeva nimi oli Lennuk. Aga nad ei leidnud.

Mina tean, kus on eestlaste maailma lõpp. Kuid selleks pole vaja kallist lennuaparaati, mis vee peal loksuks.

Piisab liinibussist, mis Mehikoormasse kulgeb.

Juba selle bussi peale istumine on huvitav. Kes tuleb bussi oma vikativarrega. Kes joob tagapingis õlut. Kes kiidab oma majaperenaise kehavorme.

Sõidame. Algul vähemate, siis suuremate, siis jälle vähemate majade vahel. Räpina maanteele teevad asfaldineegrid ringteid. Kergliiklustee aga viib sirgelt. Eks mõelge ise, kumba pidi kiiremini edasi saab…

Ja nii mööda hobuserikkast Luunjast, vabadussõda meenutavast Võnnust. Kuni äkki… Läänistes on sild remondis.

Eks kobi aga bussist välja ja matka üle silla teise bussi. Parajas seenevihmas.

Teine buss on vanaaegne ja bussijuht näeb kurja vaeva, sest buss ei taha teda endale ligi lasta. Viimaks õnnestub. Tagantpoolt. Saab ukse lahti ja kobime sisse ja koliseme edasi.

Pilvede värvid võtavad üha tihedama tooni. Ja hakkabki. Õnneks lõpeb enne ära, kui Mehikoorma tuleb. Mehikoorma kohal on pilvitu taevas, külatüdrukud jalutavad neljakesi reas ja ei nuta.

Majad on valdavalt kollased, kas pastellkollased või luitunud kollased. Mehikoorma on tore küla. Siin on tunda Setumaa sooja hingust. Samas ka ülejärvetaguse külma mõju.

Enamus rahateenijad on siin kalurid. Teised töötavad kalurite heaks-ehitavad neile maju, kasvatavad nende lapsi. Mina olen kavalam.

Lähen randa ja imetlen vaadet. Jah, on. Siia on kunagi maandunud Nõukogude armee väeosad, et luua sillapea. Mille kaudu Eesti korpus tungis Lõuna – Eestisse ja Tartusse. Neile on mälestusmärk 1938 a. valmis saanud majaka seinal-kaks kurjailmelist nägu. Ju neid kaks kurja meest oligi, kes ennast kuuks ajaks kohalikku kõrtsi unustasid kuni sõbrad otsima tulid.

Vaade on tõesti kena. Eesti poolel on aktiivses pöörlemises kordoni radatitiivik. Vene poolel on vaikus. Roheline mets ja ei ühtegi maja, laeva, ega lindu. Vaid mustavalgetriibulised toodrid loksuvad laisalt vees. Siin lõpeb Eestlaste jaoks maa.

Puhkemaja juures ukerdavad turistid. Sest ega kohalik nii kirjut riietust ei kanna. Kuulukse, et siin olla teinegi külastusasutus, mille omanik vangist välja sai jala ümber seatud võru vastu.

Pööran pikapeale tagasi. Ja avastan, et turistid on jätnud maha seda mida turistid ikka jätavad. Korjan kokku väärtuslikumad esemed ja viin arreteeritud kohalikku A ja O poodi.

Taaraautomaati poes ei ole. Selle asemel on kasutusel keskealine naine, kes kestad kokku loeb ja väljastab rohelise kviitungi, mille peale on kirjutatud, millist liiki kesta ja kui palju ära anti.

Kui tahad kohalikku koloriiti sisse sulanduda, siis mine taarapunkti. See reegel kehtib ka siin. Taarapunktis on oma kastitäisi lahendamas veel üks sõbralik keskealine, kes räägib Pintsliga.

Pintsel on Mehikoorma koer. Selline madal must sõbralik koerakoonlane. Kes pidada naise jutu järgi iga päev meestega koos kalal käima. Sellegi poolest teda poodi ei lasta. Ometigi peaks koeral olema teenistust piisavalt. Aga poodi ei lasta.

Leian veel pinkplonke, nii et olen päris jõukas mees, kui Mehikoormast lahkun. See reis on end ära tasunud.

Rohelise käsitsikirjutatud kviitungi pealt leitud arvude põhjal piiksutab müüjanna taara hinna skanneriga arvesse.

Tuleb kena miinusarve. Poodi minnes on tore, kui sul lahkudes on rohkem raha kui minnes. Tehke teie ka niimoodi, kaubandus võidab alati.

Ja see asi, mis pärast Mehikoormasse tulla on vana õigeusu kiriku kõrval. Õigeusu kirikust on alles vaid torn. Kohaliku külaväino sõnul lammutati muu osa laiali, et taaskasutada seda kooli vundamendiks. Nii et kohalik kool põhineb õigel usul.

Kes aga Mehikoormas usklik on, selle päralt on kiriku kõrval olev pisut räämas, aga väga romantiline EELK koguduse hoone. Väike tornikene teisel isegi olemas.

Viimane asi, mida ma Mehikoormast näen, on keegi külavello kes käib mullikat teise kohta sööma viimas. Ilmselt tema ema sööb pisut kaugemal ja lausub kuulsa tsitaadi: “Ammuu”.

Mehikoormas on koormas nii mehi kui naisi. Potensiaalne suvituskoht.

Vaikne. Hulkuvad külatüdrukud. Mitte ühtegi eravalduse silti. Mis sa hing veel ihkad.

 

Advertisements
Published in: on august 17, 2012 at 6:04 p.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2012/08/17/teekond-maailma-loppu/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. – maailma lõpp om iks veits edesi – Meerapalun, Mehikoorma võissi küll olla ehk vinnelaste maailmalõpp – ta om iks vanna vinne külä
    – Lääniste sild om nüid kõrran
    – kui sul vähä silma om, sis näät küll, et ka vinne puulel omma paar majja ja üits piirivalvetorn
    – puutin olle vast Marge tuu päiv
    – vannast kirikust om tegelikult järel ainult torni edemine külg – väega huvitav arhitektuuriline fenomen

    Aga tule iks jälleq!

    L@SSIE: Jah. Ära iial ütle iial iial. Tavaliselt on ikka nii, et see koht, kuhu kogemata satub, sinna jääbki käima…


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: