Lätete päält tagasi 3. päev


Hommik algab usside söömisega. Need roosad võbelevad kunstussid, mis ma üleeile järvekaldast leidsin. Miskipärast tahavad noored naisterahvad neid alla neelata.

Pärastpoole, kui ähvardav hommikusöök on murumadaluseks näsitud, hakkame pakkima.

Muude asjade kõrval tahab kaasa tulla kohalik kass.

Paraku pole mul kassisadulat kaasas ja nii jääb see loom selleks korraks veel oma koju elama.

Ja siis teele, kohaliku poe mant läbi, pisut irvitatud bussiootajate üle ja edasi mööda teed, mis lõpeb ürgoruga.

Härma müür on märksa kõrgem paik, kui Taevaskoda või lätlaste poolt rajatud samalaadsed liivakivipaljandid.

49 m kõrgust seina näeb haruarva isegi Tallinnas. Njaa.

Looduse vastu ikka ei saa. Isegi mitte siis, kui järjekindlalt liivakivissse oma nimesid kraapida.

Härma müür on siiski turistidele suhteliselt tundmatu koht. Või siis et ei viitsita nii kaugele sõita. Ongi hea, saab segamatult vaateid nautida ja tagumikku sügada.

Härmast siis edasi üle Otsa raudteeületuskoha kuni enne Lasvat tuleb vastu suur pilv. Jah, paraku, kui te näete kogunemas suurt pilve, siis on kõige mõttekam osta koheselt endale koha peale kinnisvara. Sest vallasvara saab muidu kannatada.

Ja veel, igasugu libedast kilest keepide ostmine on mõttetu, nende selgastoppimine algavas vihmas on suisa võimatu. Parem teha 200 Liitrise prügikoti sisse piiluaugud ja maskeeruda maanteeröövliks. Sest jah, need asjad, mille meie kapitalistlik varimajandus on paisanud müügile vihmakeepide nime all, sobivad ehk pisikest piserdamist karva ülikonnaga ooperigalat kuulama roninud väikekodanlasele. Tõsisele ühest punktist teise kulgejale ei sobi need mitte. Kilest vihmakeep oskab lihtsalt igale poole vahele kinni ja kõrvulukustavalt krabisema jääda.

Lasva, jah Lasva on kena koht küll, isegi kohaliku aarde leiab üles pärast peitja pinnimist. Iseenesest lahe koht, kui inimesed on viitsinud vaeva näha ja metsa all kividest metsaloomi kokku panna. Aga võta ise ka Google Street Wiev ja kae ise perra.

Lasvast edasi jõuame Räpina – Võru maanteele. Võrreldes eelmise aastaga on teeneegrid jõudnud oma teetöödega edasi. Kuhugile on kadunud asfalt ja nad on sildade kallal. Järgmine aasta pole enam siiakandi asja, kui nad sildadega ka hakkama saavad. Õnneks polegi sinnakanti asja. Aga Räpina elumehed peavad Võrus naistes üle Tartu käima hakkama.

Sajab. Ikka sajab. Märg, külm, vastik, teksapüksid kleepuvad jalgade külge.

Võru ei taha läheneda.

Kui lõpuks läheneb, siis on see tänavatel voolava põlvekõrguse veega.

Ainsa kohaliku poe ees kohtan kohalikku vaimu. Ta on pisut purjus ja seletab oma puuduolevast tervisest. Siiski jalgrattaga sõita ja viina juua mees suudab.

Ja selgub ka tõsiasi, et abi kaasa on see, kes on abiks, kaasa on lihtsalt see, kes jõlgub kaasa.

No mida iganes.

Pärast õhtul sai nauditud Võru külalislahkust. Jah, kujuta ette, mõned inimesed elavadki suisa omadega Võrus.

Advertisements
Published in: on juuli 19, 2012 at 5:31 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2012/07/19/latete-paalt-tagasi-3-paev/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: