Kuri vabrik


 

Hommik veab meid mööda põhjarannikut edasi. Mööda Vainupea  – Karepa hingestatud loodusmaastikest.   Ja kohe Kundasse välja.

Läbi matuikene uuemate majade vahelt. Läbi natukene vanemate majade vahelt. Läbi päris vanade majade vahel. Kunda on kõige lahedam vana tööstusasula, mida ma eestis tean. Kitsa kanjonisse uuristunud jõe kallastel on ridamisi vanu tööstuse varemeid ja täiesti asustatud töölieelamuid. Ridamisi. Nii, et kes tahaks filmi teha, kamandagu sastipannid ja autod kõrvale ja võttepaik missugune.

Kuid tee läheb edasi ja peagi oleme ühe tehase väravas.

Kus kontroll on kiivam kui piiri ületamisel. Isegi venemaa piirivalve ei suvatsenud meie bussi isikuid üle lugema tulla. Nemad aga loevad.

Teas on suur ja moodne. Juba allkorrusel on tunda nähtamatute masinate müdinat. Teisel korrusel muutub õhk millekski, mis midagi sisaldab. Sellega on võimalik harjuda, kuid arvata on, et hea see pole.

Nõupidamisruumis räägitakse meile huvitavas eesti keeles (paljud tegusõnad on ingliskeelsed, no kohe näha, et vabrikul  on võõras vaim sees) tehase elust ja olust.  Et loodust saastatakse vähem kui normide piires. Et vee puhastamiseks on oma veepuhastusjaam ja reovesi lastakse merre 2,5 km kaugusele merre.

Et kontrollitakse pidevalt, mida tehas õhku ja vette laseb.

Tehas toodab eestimaisest haavapuidust paberimassi. Millest võib valmistada kas sitapaberit või kriitpaberit. Enamasti ikka kriitpaberit.

Mis tähendab, et tegelikult on selle tehase toodang üsna mõttetu. Sitapaber peldikusse, aga kriitpaberist, teate ju mida tehakse?  Reklaamlehekesi tehaklse.

Nii, et ega eriti polegi oluline, kas see tehas loodust saastab. Lõppkokkuvõttes muutub enamus toodetust ikka saastaks.

Kuigi muidugi on võimalik paberile ka ilusate piltidega raamatuid koolilaste jaoks või kurja valitsejaonu ilusaid pilte trükkida on inimene rumal tarbiv loom ja lubab endale toppida postkasti kriitpaberil reklaame, mis ei kõlba isegi kassikaussi panna.

Ja veel , seda paberimassi lohistatakse laevadega Hiina vahet. Mitte purjelaevadega, vaid elusate purjus madruste ja masuudil töötavate laevadega.

Jällegi arusaamatu, kuid sellist paberimassi tootvaid vabrikuid on maailmas vaid kuus tükki.  Ja see on Eestis suuruselt kolmas tehtud investeering.

 

Siis käime tiiru mööda tehast.  Iseenesest mulle tehased meeldivad . Selles on kõike tehasele iseloomulikku  – müra, masinate vahelt paistvat toodangut ja kusagilt sürreaalsetes kohtades liikuvaid tötajaid.

Pildistada ei või, sest kardetakse spioone. Tegelikult oleks maailmas väga vähesed suutelised selliseid püsti panema. Kui juba on jõudu sellist tehast püsti panna, on jõudu ka endale see info osta.

Kõige põnevam asi on maja taga asuv vesinikperoksiisipütt. Räägitakse, et kui sinna münt visata, lendab tehas õhku. igaks juhuks ei proovi, tahan veel oma surelikke soolikaid ühes tükkis hoida.

 

 

 

Advertisements
Published in: on november 23, 2011 at 11:37 e.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2011/11/23/kuri-vabrik/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. […] tähtedega kirjutada sõnad “PEAB OLEMA“) tehtud ka taaskasutatud paberist. Iga vähegi keskkonda hoidev inimene jätab puidust tehtud vetsupaberi […]


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: