Surm Eestis


Surm tuleb tõenäoliselt kodus. Haiglates ollakse surma ennustamisega nii täpseks mindud, et veetakse surija veel viimast korda oma koju käima.

Lõpp tuleb vastu hommikut. Kell kaks suveaja järgi on see aeg, kui organism on kõige kehvemas seisus. Ja põetajad ja hoolitsejad on sel ajal korraks tukkuma jäänud.

Pärastlõunal helistatakse suguvõsa tähtsamaile mehele. Kes teate omakorda riburada mööda edasi viib.

Hakatakse tegema ettevalmistusi – külajoodik saab tööd hauakaevajana, pakibussi mees viib koos sõbraga laiba pärastlõunal külmikusse.

Tavasugulased silkavad lilleäridesse pärgasid tellima.

Kui kokkulepitud päev käes on kogunevad kõik vanasse talumajja kokku. Rehielamu aknad on lahti, mitte küll selle pärast et kadunu hing välja lasta, vaid et uus pliit ajab veidi suitsu sisse, kuna on kuivamata.

Uue pliidi rauale on puistatud soola.

Sõbralik koeralontrus kuseb lillepeenra peale, et oma terrirootiumi tähistada. Seda tuleb tal iga külalise saabudes teha ja ta paak on juba üpris tühi.

Kaks kassipoega, kes tema kuudis manulised on, poevad peitu.

Külalised on ebalevad. Kõik on ju omad ja sugulased, kuid üks on puudu.

Laua peal on prillid. Tugevad prillid. Surnu prillid. Surnu  õde viib nad  silma alt ära.

täpselt ei teata, millises voodis see juhtus. Seepärast eriti ei julgeta vooditele istuda. Õnneks on pruunist puust toole piisavalt.

Istutakse. Elmari raadio mängib. Naised köögis askeldavad…1..2…3.. 2.. 2.. 3… naised, veel on anda valu lõikelaudadele….

Pakibuss on saabunud.

Väike arutelu, kes kaasa läheb ja sebimine pärgade pakibussi pakkimisel.

Pakibussi ei taheta sisse vaadata, ehkki midagi seal ei ole. Hõbehall kirst nagu Kalevi kommikarp.

Surnu õde ütleb, et seal midagi ilusat pole vaadata.

Kõik kogunevad talutee otsa. Sinine auto läheb ees, Pakibuss katusefirma reklaamidega järel, sinine lõpus. Nii nad lähevad. Taluperemees ei tule iial koju tagasi.

Või tuleb, 2018?

veel veidi tuimalt istumist ja autod tulevad tagasi. Kõik on valmis seatud.

Kui kell saab täis, lähevad kõik autodesse. Lilled kaasa. Ja minema.

Kirikuküla kalmistul on kabeli uksed avatud. Kabel on laotud kiviplokkidest ja meentuab oma kujult ja välimuselt vägagi garaaži. Kõlab kui garaaž.

Sugulased ja sõbrad suruvad üksteisel kätt, Soovivad kaastunnet.

tuleb Hallipäine mees ja kutsub kõik sisse.

Seistakse gaaraaži nurkadesse, üritades surnut mitte vaadata.

Veidi Tiigi – Riinat meenutav naine hakkab laulma. Laulab hästi ja sellist laulu polegi enne kuulda olnud. Ainult Garaaž on natukene tema võimsa hääle jaoks liiga väike ja inimesed hakkavad nihelema.

Surnu niheleks ka, aga ei saa.

Mõnel helisevad taskus mobiiltelefonid.

Kõigi kohalviibijate pilgud pöörduvad neile.

Ikka ei taheta surnu poole vaadata. Ilus ta ei ole. Vana mees, kellele märtsis teatati, et tal on vähk. nüüd on september ja ta on surnud.

Tumedas ülikonnas hallipäine mees räägib. Räägib hästi. Räägib sellest, kuidas iga inimese pilgus on säde ja seda sädet me näema ka siis, kui vaatame pimedas tähtede poole.

Poole tunni pärast on laulud lauldud ja pärast väikest sekeldamist võtavad leinajad spaleeri.

Meeste kohuseks on kirstu kanda. Mehi on piisavalt, sest lahkunu polnud eriti vana ja käis veel sellel aastalgi tööl.

Kalmistu sissekäigul mehi vahetatakse. Kirst pole raske, kuid pole ka mugavamate killast. Puust käepidemed soonivad pihkudesse.

Haud on kalmistu tagumises osas. Pisut kohendatakse kätt, kui ronitakse löäbi hauakivide vahelt.

Viimaks saadakse kirst pukkidele. Veel üks loeng ja üks laul ja lastakse aeglaselt hauda.

Kolm peotäit, mitte mulda vaid liiva. Ilusat liiva, vist kuskilt karjäärist toodud.

Kui kõik on visanud, naised näpuotsaga, mitte tahtes kogu kätt mustaks teha, mehed kes kuidas, laialt peoga, mõni veidi sipsutades, on labidate kord.

Kuskil kõrgustest laekub haua lähedusse tihane. Ta maandub kõrvalhauakivi peale, vaatleb asja huviga, kuid teeb kirelt minekut, kui keegi matuselistest läheneb.

Hingelind. Kadunuke käis vaatas oma matused ära.

Seni nii udune ja sompus hommik taandub päikesepaisteks. Lahkunul on hea meel, et kõik lõpuks korda sai.

Labidamehed siluvad hauakääpa sirgeks ja katavad kuuseokstega.

Pärjalised sätivad pärjad paika, küünlad põlema ja juba venitaksegi autodega konvois sõited kohalikku kõrtsi, mis peielauaks valmis pandud.

Kõrtsu ees tuleb oodata. Suitsu teha kes teeb ja eneseväljendamise ruumis enesest väljutada kõike seda, mis keha vaevab.

Juba nad naeravad ja heidavad nalja.

Siis on laud valmis ja kutsutakse sisse

Laual on ootamas kuum puljong ja värsked pirukad. Morss, viin ja õunakook on ka. Lauaviin, mõtelge. Hiljem keegi ütleb, et seekord viin isegi maitses hästi.

Võuibolla.

Pärast poolt tundi tuuakse praeliha ja ahjukartulid lauda. Ja siis kohvi. Ongi kõik. Võid veel õunakooki süüa, aga see tundub olevat eelmistest matustest pärinev. Odav., lihtne, komplektne. Kõrvale Straussi valsse.

Ongi kõik.

Üks külamees on ennast purju joonud ja kakerdab kõrtsu ukse peasl. Ta viiakse koju magama. Teised lepivad omavahel pikemalt juteldes kokku, kus kuna ja millal. Ja kellele.

Osad sugulased lausuvad omavahel – jah, matustel jälle näeme. Seda kokku ei lepita, kes on järgmine, kelle matustele tullakse.

Minnakse laiali ja järgmisel aastal kokku tulla ei lubata.

 

 

 

 

Advertisements
Published in: on september 4, 2011 at 5:06 p.l.  3 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2011/09/04/surm-eestis/trackback/

RSS feed for comments on this post.

3 kommentaariLisa kommentaar

  1. “Seda kokku ei lepita, kes on järgmine, kelle matustele tullakse.”

    kuld

    L@SSIE: Mõnikord võib juhtuda, et teadmine on olemas. On sedagi kuuldud, et enne kui üks maha maetud on majas uus surnu olemas.

  2. Pole ammu sinult nii toredat teksti lugenud. Hmm.. kas nüüd “tore” just paslik sõna on, aga see selleks. Pealkiri on ka õige, sest see, mida sa kirjeldad, ongi üdini eestilik. Hingelinnu mainimine on lihtsalt ilus.

    L@SSIE: jah, sest need olidki eestlased. Ja selline tihane tõesti oli. Ja koju sõites paistis ilus ilus vikerkaar.

  3. tundub et see ongi mingi tavaline matuste menüü, just see puljong ja pirukad ja kartul ja liha… iga matus saab seda sama…. miks mitte näiteks seljanka, wok-iroog ja mannavaht… paneb m-otlema, et kas vanad eestlased ka j-oid matustel puljongit?… pirukat söödi küll… liha oma… saunikuperes kapsa oma…

    L@SSIE: Probleem on see, et tavaliselt kadunuke ise enda matusteks sööke valmis ei tee, ega anna ka korraldusi, mis muusikat mängida, seepärast võetakse see, mis odavam ja matustel karjuma palgatakse see, kes koledamini karjub.
    Puljong on iseenesest hea, sest olgu kui kuumad ilmad tahes, on matustelt tulles alati külm, ja see koos viinaga lööb vere uuesti käima.


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: