Lars von Trier – Melanhoolia


Vikerraadio rääkis sellest terve päev. Et algab. Jälle see jubeda nimega festival.
Ja et alguseks on selline film. Nojah.
Peaks ütlema, et langesin reklaami ohvriks.
Juba paar tundi enne algust olid kõik kohale toodud 1600 istekohta hõiveatud.
Püstiseisjaid vast 2 X nii palju veel. Kõik ootasid kael õieli. Rahvamassi sees oli ohtralt tuttavaid.Ja muid imeinimesi, näiteks rootsis sündinud india päritolu neiu, kes puhast eesti keelt rääkis.
Kui oli õige aeg, siis hakkaski pihta.

Film nimelt.
Selline põhjamaine karge film. Kus kaks korda ei ütelda. Ja igas põõsas mingi sümbol olemas.
Linalugu rikkuritest, kes elavad oma piiritletud maailmas – lossis, millel pole seost vaeste maailmaga (küla). Muust keskkonnast suletud heaolumullike, kus ei muretseta, mis saab homme või viie päeva pärast.
Lossis oli käimas pulmapidu. Nagu jõukuritel ikka on see vaid teesklemise ball. Ainus naturaalne isik oli pruudi isa oma lusikate pätsamise ja kahe Bettyga. Kuid ka tema põgenes, enne, kui tütar temaga kainelt silmsilmas suhelda jõudis. Üldiselt oli see filmiosa kõige igavam.
Loomulikult läks pruutpaar keset pidu lahku.Töökohad öeldi üles ja pruudi ema ei õnnestunudki välja visata.Mis teha, kui inimsuhted on nii õõnsad, et pauguga lõhki lähevad, kui väljast veidi alkoholi sisse valada.
Kõik põgenesid. Kes avalikult, kes salaja.
Kohale (ellu?)jäid pruut, tema õde, selle poeg ja mees.
Ja siis hakkas peaosa mängima planeet Melanhoolia. Mingi sinine pall, mis maakera ümber surmatantsu tegema kakerdas. Mille tulemise kohta nagu infot täitsa piisavalt oli, kuid mis nagu vähemalt neid inimesi nagu üldse ei kottinud. Vaja vist oma kullakottide otsas rahus edasi peesitada.
Lõpp tuli sellegi poolest. Võisid ju põgeneda illusoorsesse okstest ehitatud onni. Või ennast ära tappa. Olles eelnevalt näiliselt kindel olnud, et lõppu ei tule. Võibolla oli see loss mõeldudki põgenemiseks. Kuidas inimesed põgenevad kogu kogukonna, elu, probleemide eest perekonnarüppe.
Üldiselt polnud lossiinimestel mingit huvi välismaailma vastu. Kui teener tööle ei tulnud polnud teda vajagi. Kui elekter kadus, ei muretsetud. Elame toredalt oma lossis perekonna rüpes ja meid ei huvita, mis mujal juhtub. Nii eestlaslik.Vahetevahel murdume ja peksame siis oma lemmikhobust. Või saame astmahoo. Muidu aga teeme näo, et kõik on korras.
Moraal – eraldumine, kapseldumine – toob surma. Jää paigale, ole kes sa oled ja oota mis tuleb. Totaalne fatalism.

Rahva seest kuuldud reageeringud: “Ma loodan, et minu eluajal midagi sellist ei juhtu”; “Ma ei saa nüüd öösel magada,” “Totaalne jama. “; “Mõnus mees, tapab end ära ja jätab naise ja lapse piinlema” jne.
Igatahes oli huvitav poolteisttund, ja kusjuures just seda filmi tasub vaadata suure rahvamassi sees, see distsiplineerib vaatama. Telekast mas eda vaadata ei viitsiks.Arvutist üksi ka mitte.Veidi lühem oleks võinud küll olla.

Advertisements
Published in: on august 9, 2011 at 3:16 p.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2011/08/09/lars-von-trier-melanhoolia/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: