Orava – Tartu


Öö jooksul olen paljude rongikoosseisude möödumise tunnistajaks. Päris lahe tunne on, kui sust magamise pealt 120 km tunnikiirusega täislastis naftaešelon möödub. Just nagu kodune tunne, peretütar peenikene trepist üles teisele korrusele roniks.
Igatahes on mu äratajaks Edelaraudtee reisirongi vudisev mootoriheli. Juba selle heli pärast tekib tahtmine rongi ronida.
Nonii. Rong nagu ikka, piletimüüja ja puha.
Möödub esimene peatusevahe, Ilumetsa. Ilumetsas tuleb peale pruunis ülikonnas mees. Lipsu ees ei ole, must T – särk, kust paistab v’lja karvane rind, ajamata habe ja patsis juuksed. Arvan, et on tegu setuga, kuid eksin.
Tegelane maandub kohe luba küsimata minu kõrvale istuma. Umbes sama tunne tekib nagu selles Tätte rongisõidulaulus, kuid see vend vajub kohe ligi.
Tutvustav tekst on umbes selline: “Mu isa oli joodik ja mölakas, ta tegi minust invaliidi. Ta raputas mind, kui ma olin poolteist. Ja üldse on siin Verioral värdjad inimesed, vargad (parasjagu tuleb kamp valgetes T- särkides Veriora vargaid tõesti peale) ja seepärast ma kunagi Verioralt peale ei tule.
Üritan kasutada eiramisvõtet, aga mehel on tõeline mölapeetus. Lisaks veel Eetrihais.
Ja siis avab mees natukene rohkem kaardid. Tal olla kehv vereringe ja naiste peale ei tõusvat. Ei Hakka provotseerima küsimusega, et meeste peale siis…
Pakun talle staatust, et äkki oleksid vaikne aseksuaal.
Kuid ta ei taltu.
Viimaks, kui ma Põlva linna vahel lihtsal pea aknale toetan ja magamist imiteerin, ta vabandab ja laseb jalga.
Imiteerin magamist edasi. Kohe nii edukalt, et oleks äärepealt end depooss

Advertisements
Published in: on juuli 20, 2011 at 9:24 e.l.  Orava – Tartu kommenteerimine on välja lülitatud  
%d bloggers like this: