Geojaanipäev 2011


Ega ma sellest ju ei kirjutakski, geopeitus on selline friiklik tegevus, mis enamusele sama arusaamatu nagu riiklik tegevus.
Aga juhtus see nõnda, et sõitsin sinna kahel rattal, sest et neljal käpal ma joosta ei saa ja abiratastega jalgratast ei kasuta mina, täisealine mees, enam ammugi.
Niisiis, esimesi märke Geojaanipäevast oli märgata Vändra lähedal. Märksa rohkem on neid näha Pööravere mõisavaremete juures. Nimelt õnnestub seal kohata suisa elusat geopeiturit ja paraku suisa kahte.
See annab mulle, väsinud rattamehele sellise energeetilise laksu, et tagasitee 9 kilomeetrit mööduvad lennates.
Kergu õigeusu kiriku ümber, noe teate küll, milline näeb välja üks tavaline õigeusu kirik? on geopeetuse käes vaevlevaid inimesi juba kuhilas. Kes otsib, kes on juba leidnud ja irvitab otsijate üle. Nagu ikka.
Natukene lisavad koloriiti ka kohalikud. Kaks tükki kõiguvad pudeli najal mööda ja on imestunud, kui kirik lubatakse ära osta. Üks hoopis teine tugulane sokutab korstnasse mingit suitsevat ainet mis mõjub väga efektse geopeituritõrjena.
Kui aare kõigil leitud, siis maandutakse autodesse ja kedratakse Kaisma järve äärde.
Seal on juba paras seltskond koos ja geoviktoriin lõppenud.
No ja ajan tiba tuttavatega juttu. Palosvirta näib olevat vanaks jäänud. Soomlannad on tuln ud jalgratastega Helsinkist. Lapsed on kõigil aasta võrra vanemaks kasvanud. Kohal on siiami tõugu geokass sinise paela otsas ja mingi imelik haukuv asi, mille pärast peab mures olema, sest kui kogemata peale astun, ei saa sest enam vorstigi.
Üldiselt on geopeiturite lai seltskond veelgi laiemaks muutunud. Võibolla nad ei mahu kunagi ühele mänguväljakule ära. Praegu veel mahuvad, kui tahavad.
Panen oma telgi püsti, äratledes imestlust Speedys, kes imestab, kuidas ma nii väikesse telki ära mahun, ega mu ego nüüd nii suur ka pole.
Vahepeal on päev õhtu poole veel vajunud, virgemad hakkavad juba ööaaret ootama. Mõned grillivad, enamus mööbeldab oma asjadega või ajab niisama juttu.Kõige keskel seisab muheledes geokrahv maamehekostüümis ja kaabus ja muheleb, suur lill pea külge kinnitatud. Ka mõned teised tegelased on endale mingi lilledega asja selga või pähe toppinud. Sest ürituse alapealkiri on – elu on lill.
Mul on ka lill. Võilillevars jalgratta käiguvahetaja vahel. Leian selle alles kodus. Aru ei saa, mis ta seal tegi.
Kinnitan majas keha, kui tuleb JPbarri abikaasa ja toob oma kütsetatud kotlette. Selline maalähedane naine. Toob võõrastele mehesarnastele olevustele liha. Barr ise on geoneofüüt, kes avastas selle enda jaoks alles kuu aega tagasi ja on selle tõttu aktsioonis nagu kiimas küülik. Ta on leiutanud, kuidas meisterdada mingisuguset käsitöökotikest oma nime ja pildiga ja kingib neid kõigile.
Väljas käb grillimine täie hooga edasi. Sellel aastal eriti aaretest ei räägita.
Vanasti oli geojaanipäev ikka üritus, kus kuulis mõnda kasulikku vihjet nende rämedate mõistatusaarete kohta. Nüüd on aga suud lukus. Ei tea miks. Vist seepärast, et geoeliit on rasked asjad üles leidnud ja neofüütidel jätkub, mida mööda põõsaid ja võserikke ragistada.
Kuskil müstilises kohas olla käimas saun. Igaks juhuks sauna ei lähe, kuna ei taha tekitada teistes kognitiivset dissonantsi. Kuulan hoopis poole kõrvaga jutte pealt, kuid ikkagi mingit geoloogilist sealt ei kuule.
Kell 23:00 ja paljugi peale alustatakse ööaardega. Ööaarde vihjeks on, et koordinaadid on majas laua peal.
ja nüüd siis võib jälgida, kuidas käivitub sotsiaalne eksperiment, mis muudab seni nii kammitsetud ja korralikud inimesed kõike näppivaks ja laiali lõhkuvaks jõuks.
Ei tulda selle peale, et koordinaadid on peidetud laual oleva elektroonilise seadme nupu sisse. Selle asemel loetakse üle laual olevad lilled, rebitakse laiali mingisugune suvaline karp. Usinamad tuhlavad ringi kogu majas.Ilmselt ei jää läbiotsimata ühtegi kohta ja ainult Gestapo suudaks sellist põhjalikkust kadestada.
Siiski, kellegil tuleb viimaks päästev idee. Ja siis hakkavad inimesed ribaridupidi minema. Esimesed ees, tagumised jooksuga järel. Järgmises punktis, nagu ma aru sain, oli vaja mingist torust asi välja saada, kus järgmised koordinaadid kirjas. Kõik ei pääse toru ligi ja need närvitsevad alustaimestiku vahel.
Kolmas punkt on ka omadega metsas, jällegi mikroskoopilised koordinaadid tuleb pimedas välja lugeda. Kes saab hakkama ja kes ei saa. Tundub, et enamus sörgib teadjatel lihtsalt sabas.
Järve ääres on järgmine kontrollpunkt. Selle nägemiseks tuleb vette kahlata. tegelikult ei ole öö külm, ainult 5 kraadi sooja, see on ju hämmastav leitsak ja ujujaid leidub. Järve ääres ümber laua tsilliv seltskond on toimuvast omakorda pöördes ja räägivad, kuidas nemad koordinaatide järgi kalal käisid.
Saadud suund näitab ujumistiigi sillale. Nojah, jooksevadki. Kõigepealt olid kohal kuus esimest. Kellele järgnes 30 teise koha omanikku. Kitsas sild ei jõua neid kõiki ära mahutada ja nii potsatab nii mõnigi vette seltsiks uppunud nastikule.
Igatahes keegi vihaseks ei saa.
Tasapisi kuivatakse lõkke ääres. Usinamad vestlevad ümber lõkke hommikuni. Kobin magama, sest magamata peaga võin ennast kogemata jälle rekkaks pidama hakata.
Hommik toob teadmise, et lähedusse on pandud üles uus aare. Kaisma suurjärve. Selge. Ootan oma aja ära, küll nad kindla raja sisse tallavad. Geokrahvgi arvab, et on kepsuta leitav. Nii ta ongi. Nimelt satun aaret tagasi peitjatele peale. Muidu nii tasasele järvekaldale on juba mudaks muutuv rada kaldale tallatud. Normaalne. Tagasiteel tuleb keegi vastu, titt kaenlas. Normaalne. Kui juba lapsed mudast läbi tõmmata, on kindel, et neist tulevad offroadi mehed.
Laagrisse tagasi jõudes käib tihe pakkimine. Need, kellel töö, olid juba öösel lahkunud. Need, kellel vaba päev, need sisustasid vaba päeva asjade pakkimisega. Põhiline teema käis Kepikottide ümber. Nimelt kipuvad matkal olles just need kõige esimesena kaotsi minema. Pärast pole telgikeppe kuhugile panna. Lõpuks kaovad telgikepid ka ära ja siis on aeg endale suurem ja ilusam auto osta.
Tasapisi inimesed lahkuvad. Lasen Sirjel veel oma depressiooni maandada, söön putru ja pakin ka.
Ja siis ratta selga, kohalolijatele lehvitada ja teele.
Jash. Tellimuslood pole minu kõige tugevam külg. Halle – Luunja.

Advertisements
Published in: on juuni 30, 2011 at 1:48 p.l.  3 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2011/06/30/geojaanipaev-2011/trackback/

RSS feed for comments on this post.

3 kommentaariLisa kommentaar

  1. Oo, minu kallis klassivend Tõnn oli ka seal! Kas sa nägid kedagi puid koos juurtega maa seest väljatõmbamas ja hekke kärpimas?
    Ja see sinu geopeitus jätab sageli sellise põrandaaluse mulje, kuna ma ei tea ühtegi teist geopeiturit peale sinu. Üks kahtlustas vabamüürlust hoopiski – põhjus, miks aeg-ajalt elukaaslase üksinda jätad 😛 Kas geopeiturite hulgas muidu sündinud onaniste, väikekodanlasi ja muidu ebameeldivaid inimesi kah on?

    L@SSIE: Vist on mõni teine loom arvuti taha lahti lastud.
    Tõnni ei näinud, keegi hekke ei kärpinud ja puud olid omal kohal ilusti.
    Väikekodanlasi ehk väheke ongi, onaneerimas pole kedagi näinud, mõned on küll heterod, aga nad on vähemuses.

  2. Väga hea kirjeldus ju. Just nii oligi 😀

    L@SSIE: Suht värvitu ja igav tegelikult, seal ikka juhtus muid asju ka.

  3. Ilus koht, eelmine aasta sai väisatud. On olemas teisigihulle peale geopeiturite
    http://picasaweb.google.com/hames3ki/CQES47Kaisma2010#

    L@SSIE: Ja ongi. Ja ka nemad joovad lauaviina…


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: