Jõulumuinasjutt 2010


Eduard ja Oskar olid noor, trendikas ja edukas eesti pere. Nende äärelinnamajas oli perele järelkasvugi kasvamas: koera nimi oli Robert, tüügassea nimi Nilbert aga kass oli lihtsalt Aadu. Nad elasid kõik rõõmsalt koos, ei tülitsenud, kui majast viin ja leivaraha lõppes. Tasusid kõik liisingud ja maksud ja olid igati ontlikud Eesti Vabariigi kodanikud.

Jõulud olid ligi tulemas ja Oskar oli saanud töötukassast järjekordse hüvitisraha. Koduteel otsustas ta Saastamarketist läbi astuda.

Saastamarket oli kui ilmaime. Hallides mantlites matsakad mammid ostsid hulgaliselt kokku mädanenud margariine. Allahindlus, vaid kümnekas kilo pealt sundis seda selleks.

Kõhukad pereemad laadisid ostukorvidesse lõhnavat jõulukala. Rootsi jõulukomme, seisis sildi peal, vaid viis krooni räim. Muidugi tuleb osta. Oskar kala ei tahtnud, tal oli kodus plastmassipurust pressitud jõulukalkun juba ootamas.

Oskar silmas aga üht uut ilmutus. Neegerjõuluvana pakkus värskeid kuuski. Otse lätist tulnud, jumalamuidu, vaid viis sotti meeter. Oskar tundis, kuidas krediitkaart taskus sügelema hakkab. No järgmise kuu kassitoidutoetusest saan tagasi makstud, otsustas ta ja oli peagi pooleteisemeetrise kuuse omanik.

Eduard tervitas teda kodu uksel rõõmsa naeratusega. “Oh sa tupsununnuke, nüüd on meil tõelised jõulud.”  Kibekiirelt pakiti kuusk lahti, seati elutuppa seisma ja ehiti. Vanaemalt päritud küünlad seati ka ilusasti põlema.

“Ilus, ilus” ohkasid Edurard ja Oskar. Ja läksid teise tuppa kingitusi pakkima.

“Ilus, ilus” arvasid ka peenike pere. “Kuule, sa kass, roni õige puu otsa, ma teen sust reidikaid,” lausus tüügassiga. Kass roniski. Tehtigi pilti. Kuid kui kass otsustas kuuse otsas seksikamat poosi võtta, juhtus õnnetus.

Kuusk kukkus kõige põlevate küünaldega ümber. Otse kardinatesse.

Terve tuba tuld täis.

Eduard ja Oskar hakkasid juhunut nähes arulagedalt mööda tuba edasi tagasi jooksma. Koer Robert oli maal kasvanud ja omas tunduvalt praktilisemat meelt. Ta helistas sinna kuhu vaja. 112. nimelt.

Kuid tuletõrjujad olid madala palga tõttu läinud endale lisateenistust hankima. Nimelt stripikluppi, kus tuletõrjemundris meeste tants tuliseid aplause pälvis. Depoos passimiseks polnud enam kellelgi mahti. Kelle keha lava peal näitamiseks ei kõlvanud, see korjas kiivriga vaatajate käest raha kokku.

Ega tuletõrje tulekust midagi kasu poleks olnudki. Kõik teed olid lund täis tuisanud. Ja traktoristid olid oma sahad metsa kokku ajanud ja jõid parasjagu paagipõhjadest erimärgistusega kütust segatuna odekolonniga. “Hea kraam,” arvas Sahameeste liidu juht ja kukkus pildituna lumele.

Maja põles peagi täie leegiga. Naabrid jooksid kokku ja asusid aktiivselt tegutsema. Kes tõi külmkapist õlled, kes seadis paika aiatoolid, kes voolis grillimiseks kepikesi. Rakvere lihakombinaadi müügimees tüi ettenägelikult külmikhõljukiga suure koguse liisitavat liha müüki ja pidu võis alata.

Hommikul kolisid Oskar ja Eduard oma peenikese pere ja järelejäänud varanatukesega kuuse alla elama.

Nad elasid kõik rõõmsalt koos, ei tülitsenud, kui kuuse all viin ja leivaraha lõppes. Tasusid kõik liisingud ja maksud ja olid igati ontlikud Eesti Vabariigi kodanikud.

 

 

Advertisements
Published in: on detsember 17, 2010 at 1:33 p.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/12/17/joulumuinasjutt-2010/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: