Selle aasta Holaöö oli linnutiivuline


Kui ma Triinuga Koeru kultuurimajja jõudsin, oli esimene kontsert juba alanud. Kultuurimaja töötaja jagas laiali piletid, juhatas meid saali ja käskis ennast korralikult ülal pidada ja kontserti nautida.

Mis teha, kui mõned Eestimaa kohad ühistranspordi jaoks nii kättesaamatud on. Neid kohti nimetatakse meie keeles ühtemoodi, mida viisakas kohas mainida ei või, kuid sellest hoolimata on see kontsert kaugelt kihulasi kohale meelitav maasikas, mis siis et asub seal, mida viisakas kohas ei mainita.

Niisiis 2 esinejat on juba esinenud.  Jahimehed ja Henri käärik on jõudnud juba esineda. Tore küll.

Lavale ukerdavad neli nohikuvälimusega noormeest kelle esinejanimetuseks ongi “Ukerdajad.” Muusika on neil päris mõnus, humoorikas ja omalooming. Kes see ikka viitsiks ja vaevuks kirjutama luuletust loomade põõsasse viskamisest. Sellised lood tekivad ikka üheskoos kitarri plännides.

Nende bändi peab kindlasti veel kuulama, siis jäävad sõnad ka meelde. Ja bändi tulevast potensiaali näitab ka see, et juba kolmandat päeva ütlen ma igasuguste tegevuste kohta ukerdama. Ukerdajaid näeb näiteks Viru folgi tänavamuusikutena

Järgmisena demonstreeris oma muusikalisi võimeid Helgi Sootna kahes isikus. Õnneks kestis see sportlik harjutus vaid 20 minutit.  Ja laulutekstides mainiti vist jumalat. Sellel ajal tundsin, et booring…

Järgmisena jõudsid lavale “Meelis laulud.” Muusikaline ekspress, mis korjab üles tundmatute luuletajate nagu Viive Osila vähetuntud, kuid head tekstid. Tiivulise nimega lauljanna kannab nad oma võimsa häälega kenasti ette. Kuid paraku pole neist kuskilt saada salvestust. Väidetav Holaöö salvestus Viru Folgi striimide leheküljel näitab vend Johansoni hoopis.

Vahepeal saan teada, mis siis tegelikult “Holaöö” tähendab. Tegemist on nimelt hobilauljate kokku tulekuga. Hobi lauljad = Hola. Ehkki ise oma peaga seda küll välja ei keevita. Ja kunagi Holaööl esinenud Singer – Vinger või Metsatöll vist just hobibändid nagu ei ole.

Lavale ronib Arles Kangus. Tema muusika on ehk kõige rokilikum. Kui rokiks saab nimetada kajaga mängimist. Igatahes saab ta sellega ilusti hakkama. Ja tegelikult on kaja saatel kitra mängida palju raskem, kui tavalist kitra. Nii oskas üks kidramees öelda.

Lavakujunduses on näha kahte lindu. Roheliste kulisside taustal ripub kaks taime meenutava kujundusega riba ja taime otsas istuvad linnud. Ülimalt õnnestunud lavalahendus. Selline tasakaalukas, mitte pealetükkiv, aga jätab sooja ja looduslähedase mulje. Lava kõrval niššides põleb kummalgi pool kaks küünalt. See tekitab millegi sellise pühaliku mulje. Et nagu äkki tahetakse sellega öelda, et loodus ongi jumal.

Vähemalt on ka elavat tuld kuskil näha. Normaalne.

Järgmine harrastusportlane on Tarmo Pärn. Jällegi üks ilus lokkidega poiss kitarriga. Kuid meelde, meelde midagi ei jää. Milles lauludes jutt. Pigem läheb mõte uitama. No ei istu mulle need iseloodud laulud, kuust päikesest ja armastusest.

Vahepeal üritab Contra, kes konferansjeeametit peab laulda Jaan Pehki Ooperi armastamise lugu. See ei tule tal hästi välja. Thea kristal aga segab talle korduvalt vahele, nii et keegi paneb kommentaari: “Ettevaatust, saalis on pedagoog.”

Järgnevad tegelased on kaks Tartlast. Ma olen neid Zavoodis näinud. Ennast nimetavad nad Rutra Legan. Mida tuleb lugeda tagurpidi. Ja siis koorub sealt välja hoopis ühe õhtusel kontserdil esineva tegelase poja nimi. Igatahes on poisid ilusad, sarimõrvari nägudega. Kuid lugudest, paha küll öelda, midagi meelde ei jää.

Hommikuse, no mis hommik, päev väljas loojas ju lõpetavad superstaarid ehk siis Öösorr. See salapärane bänd on tegutsenud juba 10 aastat ja selle aja jooksul andnud tervelt 10 kontserti. Oma õde jagavad nad põdejatele endiselt edasi.

Kahetunnine paus kahe kontserdi vahel on…pisut pikk. Pigem oleks võinud olla mitu kahetunnist blokki, mille vahel paarkümmend minutit ringisiiderdamiseks ja tuttavatele tere ütlemiseks. Kuid niimoodi pikalt maas istuda ja muusikat kuulata… tekib kanttagumik. Mis mõjub ajudesse.

Holaööl on iga täis kerinud juba 10 aastat. Selle aja jooksul on vahetunud loomulikult esinejad, kuid ka esinemispaigad. Algne mõte on alles jäänud. Olla Koeru kandis toimuv mitte tulu taotlev muusikute kokkutulek. Holaöö üheks sugulaseks võib pidada Hea Muusika Festivali.

Jaan Pehk on Õhtuse kontserdi alustaja. Tuntud headuses, ehkki oled neid lugusid ennegi kuulnud, kuid ikka tahad veel. Ja tuleb ka see lugu, mida Contra laulda ei osanud.

 

Lauri Lugu on üks üksik valge särgiga Nuki taoline poiss. Mängib kah, aga hakkab kohale jõudma…uni. Kolm tundi öösel on minu jaoks liiga vähe. Mulle ikka meeldib 8 tundi järjest teha.

Valdo Randpere on pingeline ja huvitav. Ta esitab Urmas Alendri laule. Ja teeb seda hingestatult, nii et hetkekski mõte kõrvale ei lähe. Ilmselt on ta midagi Urmaselt päranduseks saanud.

Anne Adams ja Teet Velling teevad sellist salongimuusikat. Sellist, mille saatel on hea küünlavalgel peesitada mõni kena tüdruk kohvikulaua taga kaasas istumas. Heterodele ilmselt meeldib.

 

 

 

 

 

 

 

Minu Isa Oli Ausus Ise tegelikult millegagi ei üllata. Vat seda esitajat olen liiga palju kuulanud. Ja see mõjub  Liiga palju folki on mu maitse sinnasamusessegi keeranud. Kus maasikad ei kasva. Vaid toimuvad.

Kaupo Torim teeb ka midagi. Paraku uni saab must võimust. Korraks suigatan ja näen unes mõõtühikute ühtlustamise trumlit. See on nii friik asi, et vajab kohe omaette blogisissekannet. Aga heterode muusika mulle ei meeldi.

Jüri Vaino, Tõnis Tulp ja Aldo Järve on kaks hallipäist meest kitarridega. Nojah, eks ta ole. Mitu tundi heteromuusikat ei ole minu ampluaa. Tegelikult tuleks Holaöö puhul kasutada teist esinejate hindamise statistikat. Kui palju inimesi kellegi ajal saalist lahkub ja palju tagasi tuleb. See töötaks päris objektiivselt.

Vahepeal lastakse inimesed hilist lõunat võtma. Ja siis ma näen, kes kohale tulnud. Rõõmuga avastan, et olen üks noorimaid kohalolijaid. Pungikontsertide puhul on tihti selline tunne, et oleks nagu kuhugile 20 aastat hiljaks jäänud. Võibolla olen Holaööle liiga vara kohale jõudnud. Agaselline kergelt hallinev pea on siin auasi. Lahe.

Sakarias Leppik ja Urmas Nagel on huvitavad. Kuid tundub, et miskit jääks nagu puudu. Kas neil on tavaliselt ka keegi teine veel abiks pilli mängimas või mida iganes.

Contra ja Aapo Ilves esinevad omas tuntud headuses. Contral on kaine kuu parasjagu käsil ja Ilves särab sisemisest rõõmust. Tegelikult oskab Ilves huvitavaid hääli teha. Mulle meeldiks, kui mul oleks jeep, mis sõidaks sellise mootorihäälega, mida Aapo teeb.

Heilo Aadla on endaga kaasa vedanud veel kolm isikut. Kellega koos esitavad nad selle Holaöö hitiks saanud Linnuräpi. Iseenesest huvitav häälitsemise kooslus, kuid lubatud Alliksaare tekst jääb küll kuhugile sädina varju. Ilmselt üks lugu, mida tegijatel endil on huvitavam teha kui kuuljatel kuulata. Ja ned teised, lood, neid ühendav sõna on luua. Mulle paraku seostub sellega üks koht endisel Põhja – Tartumaal, kus on ilus elada, kui just Reiljani ropendamist ei pea kuulama.

Marge Tombach või siis Torge Mambach on kaasa vedanud Mambachiini. Ja esitab sellel hulga huvitavaid hääleharjutusi, mis meenutavad Björki või astmahaiget siili. Minu arust üks lahedamaid esitusi üldse.Omapärane kindlasti. Torge on üldse üks lahe üllataja, teavad teadjad teatada.

Ilona Aasvere ja Tõnu Timm tiksuvad ka laulda. Hüääni lugu siiski ei tule vaatamata ühe neiu posimisele. Küll tuleb neid lugusid, mida pole seni veel ühegi plaadi peale mahtunud. Kena küll. Aga miskipärast jään jälle magama ja näen unes vägistamist.

Tiit Borni kuulates panen silmad kinni. Miskipärast tundub muusika siis hoopis mõnusamana. Niimoodi aga ma ei panegi tähele lavale tantsima kutsutud tüdrukut. Lihtsalt tundide pikkune kitarride näppimine läheb igavaks. Ja tore, kui midagi ka silmale mõnu pakkuvat on. Tantsutüdrukud on alati hea lahendus. Tekib mingi poolune ja ärkveloleku vaheline tasand. Kuuled muusikat ja vaatad visuaalseid pilte möödud päevast.

Riho Sibul oli viimne esineja. Tal õnnestus see, mida teistel ei õnnestunud – saada rahvas tantsima. Kuna lava oli madal ja selle ees oli liiga palju igasugu kaameraid, siis oldi tagasihoidlikud ja tantsiti saali tagaosas nii et parkettpõrand kõmises.

Pärast kuluaarivestluses kurtis nii mõnigi muusik, et Riho olla vanaks jäänud ja pole laval enam nii äge, kui vanasti. Võibolla. Pean üles tunnistama oma kultuurilist mahajäämust, sest Ultima Thulet vist kunagi laval kuulnud.

Kontsert jätkub tagaruumes. Linnuräpi tegelased võtavad koheselt üles linnuräpi. Mis jah, jällegi öeldes on tegijatele huvitav, kõrvaltkuuljatele aga paras kakufoonia.Üldiselt kui teil mõni inimene linnuräppijate sekka satub, on kõige parem meetod kõrvakiil. Linnuräppimine tekitab tegijate vahel ühtse energiaringi ja sellest välja või sisse pääseda on võimatu. Jääb vaid üle kõrvalt kuulata kuidas nad laulavad “Tuvituvituvituvituvituvituvituvituvituvi” ja oodata kuna siis andmiseks läheb.

Aga Holaöö kook, seda ma igatsen seniajani taga. Selline kreemine ja magus. Nagu Holaöögi. Võibolla polegi enam maasikas kahe kannika vahel, vaid aus hea raiesmikus kasvav taim. Mis ajab oma vääte laiali ja põimub teiste taimedega.

Pikk Holaöö sumbub öösse. Kui pidu on liiga pikaks läinud, siis on kõige õigem tegu koju minna. Seda ma teengi, vahepeal tukkumise vahele Tabivere linnatulesid silmitsedes.

Igatahes järgmisel päeval teeb naabrivanamutt komplimendi – ma nägevat viis aastat noorem välja. Ja nädala peo nominent on see üritus nüüd kindlasti.

Advertisements
Published in: on november 26, 2010 at 11:01 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/11/26/selle-aasta-holaoo-oli-linnutiivuline/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: