Villhandihe


Läbi raskuste õnnestub lõpuks siis hääletama saada.

Pean paarile tüübile, kes mu päeva ja nädlavahetust ära sisustada tahavad selgeks tegema, et ma ei ole nende privaatnumber.

Niisiis, olen südapäeval stardipositsioonil ja avastan, et tee peal on veel hääletamas 3 alaealist troppi, no kohe kilomeetri peale näha, et maapoisid.

Õnneks tuleb Maarja küla buss ja korjab meid kõiki peale.

Saan jälle üle hulga aja Maeroldiga kokku ja teada, et järgmisel nädalal toimub Soomaa metsades eriline kisamisüritus, mille käigus inimesed võtavad metsas ahelikku ja röögivad. Ning teisel pool istuvad loodusuurijad, kes fikseerivad, mis loom ja mitmes tükis neist kisa eest hirmunult läbi lippab.

Loomulikult teen bussijuhile selgeks, et lühim tee Tartust Rõngu läheb läbi Sangla.  Aga eks ilmselt on see saatusliku eesmärgiga kohtumine. Vahepeal juhtuvad asjad, sest nad lihtsalt PEAVAD juhtuma.

Sanglas seisan veidi seenevihmas, siis kõnnin küla teise serva. Ja seal märkab mind üks Tartu Tantsuklubi aktivist, kes mu oma titekoorma peale võtab. Õnneks nad magavad. Ja mina pean kuulama pikka juttu väikelastest.

Vilhandi lähedal kobin bussist maha. On märke, et tited varsti häälitsema hakkavad.

Ja mul on kuus tundi peoni aega.

Seepärast võtan ette jalgsimatka ümber Viljandi järve. Ikka selle kurikuulsa järve, millel sõudjad üleveetavate neiukeste silmakestesse kinni jäävad.

12 kilomeetrit on see tee pikk. Ja juba teisel kilomeetril jõuan ma Närska mäele.

Vaade on super. Just selle vaate pärast ongi see mägi kokku kantud.

Ja samuti asub seal üks geopeituse aare. Mille otsimisel avaldan arvamust aardepeitja kohta.

Ja avastan, et sellel paigal on omapärane kaja. Umbes nagu selles habemega rullnokkade anekdoodis, kus Tšapai karjub Armeenia mägismaal “šopa!” – “Gde, gde, gde” vastab kaja.

Igatahes kõnnin sealt edasi. Mõned geopeiturid pingutavad oma aarete peitmisega kõvasti üle. Tulemuseks on raskekujuline keskkonnakahjustud.

Võibolla kunagi saan nii rikkaks, et suudan kohale tellida ekskavaatori. Ja siis laob selle mäe lihtsalt ümber. Labidaga võtab kaua aega.

Ja ikka edasi ja edasi. Mööda hingematvalt ilusat maastikku. Üles ja alla, vasakule ja paremale. Paremal on järv, vasakul ei ole.

Ja vahepeal mõtlen keskajale. Siis nägid linnadevahelised maanteed samasugused välja. Porised, libedad, käänulised. Võisid vankriga kummuli käia. Mina õnneks ei käi.

Järve teisse otsa jõuan juba pimeduses.

Siis veel üks kiire matk  mööda mulgiraudteed. See on edukas, sest peitja on oma peitmisstiili kohta lobisenud.

Mulgiraudtee on praegusel hetkel vana kitsarööpmeline raudteetam, mis viib inimesi Viljandist Mulgistani pärapõrgusse. Jällegi huvitavate vaadetega ja omapärakuline koht.

Ja siis Vilhandihe tagasi. Kus Oktoobrirevolutsioon vaikselt tuure kogumas.

Advertisements
Published in: on november 8, 2010 at 10:35 e.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/11/08/villhandihe/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: