Viljandimaa suur probleem


Ei, need ei ole mulgid. Vaid need kes viljandimaalastega koos elavad.

Nimelt koerad. Sellised tavaliselt neljal jalal liikuvad ekskrementide ümbertöötlemise vabrikud, kes armastavad kõva häält teha.

No las nad armastavad, selle elab veel terve südame ja närvikavaga inimene üle.

Kuid see, et nad lihtsalt lahtiselt majade vahel ringi jooksevad ja avalikus kasutuses asuval teel jalgratturit ründavad, ei ole normaalne.

Eelmisel aastal, kui tulin Koerakuse allikalt Tilli küla suunas (on seal ikka kohanimed!) kargas mulle jalgrattalt allapoole rippuvate kottide külge mingi must rakats. Ma kujutan ette, mis siis oleks võinud juhtuda, kui peni hammaste vahele mõni elutähtis kehaosa oleks sattunud.

Ja paar kilomeetrit edasi oli täpselt sama lugu. Ehkki see kottidesse ei karanud, taidles ta ümber ratta nagu mingi tegija. Kahjuks oli tee seal nii kehvas seisukorras, et ei olnud võimalik ka tast üle sõita.

No ja siis see aasta. Tulen Karuskoselt külastuskeskuse poolt, kui kohe üle silla on vasakut kätt üks suur suur talu. Vist Saare talu.  Talu vastast algab matkarada. Talu juures jões oli paadiga mees ja püüdis kala.

Kena vaikne idüll, aga keset seda teed kakerdas suur koer. Ja kus kukkus kõrval käima ja haukuma. Oma paarsada meetrit tuias kõrval, kuni ma lõpuks matkarajal hoo sisse sain ja see elajas lihtsalt järgi ei jõudnud.

Mees paadist küll hüüdis koera, aga kasu polnud sest miskit. Tagasiteel oli õnneks elajas kadunud.

No ja siis nüüd Tõrva poolt folgile sõites.

Enne Kärstna küla on suur langus. Õnneks. Seal võtab kiiruse üles. Sest oruveerel on jällegi kellegi kohaliku idioodi talu.

Kust tervelt kaks elajat lõuates välja tormasid. Õnneks oli mul suur kiirus sees, ja nad jällegi järgi ei jõudnud. Kui oleks teiselt poolt tulnud, siis oleks heitluseks läinud.

Kärstna küla vahel tillerdas suur must lokkiskarvaline peni ringi. See oli küll suht rahulik, läks pärast kergelt minu peale haukumist hoopis kohaliku ketikoeraga ragistama.

Peale folki kulgen rahulikult Viljandist Põltsamaa poole. Pärast Parika turbaraba töökoda taidles tee peal ringi üks taks. Enne mind sõitis ka üks kohalik jalgrattamees ringi. Kõigepealt taidles see taks tema järel üsna pikalt. Siis tuli minu juurde. Lällas, aga väikese kasvu tõttu säärde hüppama ei hakanud.

Kilomeetri edasi tuli kohalikul jalgrattamehel isu minna mingit talu külastama. Sealt jooksis värava alt välja järjekordne taks. Ja kukkus jälle ratta eest taidlema ja lõugama. Pererahvas samas vaatamas.

Sellel suvel olen ma päris palju rattaga ringi sõitnud. Nii Tallinnas, Harju, Jõrgeva, Tartu, Valga kui Viljandimaal. Paar kilomeetrit Pärnumaad ka, aga seal ei olnud miski häirimas peale puuduliku teehoolduse.

Mitte kuskil mujal kui Viljandimaal ei jookse koerad ringi lahtiselt. Koeri liigub ringi küll. Neil on küljes rihm, mille küljes inimene. Need koerad ei jookse ette ja kui hauguvadki, siis veidi.

Aga Viljandimaal on olukord kontrolli alt väljas. Ma arvan, et oleks vaja sinna sisse viia ÜRO rahukaitseväed. Kelle autod on varustatud laibapõrkeraudadega ja kes iga allaaetud koera eest medali ja kolm päeva puhkust saavad.

Või üleüldse, kingime selle Viljandimaa ära.

Lätlastele.

Kes ei pidurda koera ees.

Muuseas, tääknuga on nüüdsest tsiviilkäibes taas lubatud.

Advertisements
Published in: on august 5, 2010 at 10:18 e.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/08/05/viljandimaa-suur-probleem/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. see pole aint viljandimaal ja rattaga nii. kui autoga kahtlastel kurvilistel teedel suva maavallas ringi sõita, siis ikka mõni koer arvab, et auto on samahästi hammustatav kui jalgratas. ja nii kulgebki mitu meetrit võitluses, kus koer üritab auto alla viskuda ja autojuht püüab parimat, et mitte lolli laiaks sõita. üldjuhul ei julge nad järgmise kurvi taha enam kaasa joosta.

    L@SSIE: Tähelepanek ikkagi selline, et ainult Viljandimaa koerad on sellised kes jalgratturit ründavad. Viimsi ringil lasid rotveilerid ka lahtiselt ringi, aga jalgratturi ega kellegi teise vastu nad mitte grammigi huvi ei tundnud.
    Üldiselt on mõtekas autoga koerale otsa sõita, sest niimoodi saab koera omanikule keevitada kaela remondiarve. Ja tavaliselt on iga auto puhul vaja midagist kõpitseda, kasvõi uus tulekustuti muretseda. Ja las siis loll talumats tambib linnasaksa autoparanduse kinni. Muuseas, ega need koerad vaeste inimeste elamiste juures ikka ringi jookse, ikka selliste juures, kus muru on niidetud ja katus vahetatud.
    Ise mõtlen aga pideval tääknoa kaasaskandmisele. Ja tuletan meelde, kuidas see majade katkitegemine käis.


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: