Laibapaanika suvekuumuses


Suvi on rahulik aeg. Kõik kükitavad kuskil maakohtades ringi aeleda ja ainult kõige karmimat heterot ajab suvekiim kesklinna kõndima.

Äkki lõhestab mu lõputut lapsepõlve jätkumist telefonikõne. Üks kolmanda korruse neiu on tuvastanud mööda koridori ringi liikuvad vaglad.

Mind see miskipärast üllatama ei pane. Ma olen juba piisavalt sensitiiv, et ära tunda, kuna keegi mu majas ära sureb. Niipea ei sure. Oodake sügiseni.

Vaatan korraks sündmuspaika ja ei näe erilist probleemi, kuna vaklu ei ole. Võibolla olid neiul silmad pesemata.

Suurest palavusest hakkvad inimesed ikka kummalisi asju nägema. Teen igaks juhuks profülaktilise tiiru ümber maja.

Tundub, et ka minu silmad näevad kummalisi asju. Nimelt leian nurga tagant pooleliitrise viski (Old thompson) ja kokakoola. Kuna tänane päev pole mitte selleks loodud, et saaks terve päeva joodud, siis panen väärisesemed tallele.

Ma arvan, et ülehomme läheb vaja.

Maandun jälle hõrgutavalt õndsasse aardekirjelduste maailma, kui telefon heliseb taas. Jälle seesama neiuke ja ta väidab, et ta karjatavat paari vakla tikuga keset koridori, et ma ikka näeks, et nad on tõesti olemas.

Tõepoolest, neiu on kõva ussimängija ja võib arvata, et eelmises elus oli ta ussijuht. Vaglad on tõepoolest olemas.

Tuleb meelde 4 aasta tagune juhtum, kus ka sai ööl enne folki vaklu jahitud. Vaglad ja folk käivad käsikäes. Kevad ja mumifitseeruud kassid ka.

Neiu toob kusagilt piirutust, ise väites, et see on tehnoloogiline ja valab vaglad sellega üle.

Nad tõesti ei siputa enam.

Kuid teades vaklade kombeid, asun asja uurima. Vaglad nimelt ei armasta eriti valgust ja poevad siis peitu, kui Iljitši päikene taevas süttib.

Jalgratta tagatuld kasutades õnnesrtub tuvastada uks, kust vaglad välja pressivad.

Mingit haisu pole tunda.  Vaglad aga tulevad. Helistan korteriomanikule.

See helistab tagasi ja ütleb, et ta pole oma elanikuga juba 2 kuud kontakti saanud.

Lubab kohale tulla. See võtab pisut aega, kuna tegelane elab ühes verise nimega kohas.

Tibi on paanikas. Selgub, et tema nimi on Jaanika. Seepärast ta Paanikas ongi. Ehkki ma ei tea sellist kohta eestimaa peal nagu Paanika, aga Eestis on olemas  küla nimega Jaanika.

Ehkki mulle antud situatsioonis meeldib vana hea Läti spakuurortlinn Perse rohkem.

Omanik tuleb kohale ja delegeerib mulle kohustuse avada uks. Ise hoidub häbelikult tahapoole, suur ja tugev ja sõjaväes käinud eesti mees, nagu ta on.

Avan ukse, see õnnestub kolmandal katsel.

Võti on seespool ees, selle pärast.

Astun tuppa. Vaatepilt paelub koheselt silmi. Haisu pole märgata, kärbseid ka ringi ei lenda, tuba on muidu päris ilus ja puhas, kenasti korrastatud.

Kõik asjad on välja viidud, ainus ese toas on külmkapp. Üldiselt ma armastan selliseid külmkappe Anatolideks kutsuda. Nimelt on sellised väiksemat kasvu “Snaiged” täitsa sobilikud peale istumiseks, kuid nende peal istudes märkad ühel momendil, et külmkapp mõjub taguotsale massaaZi tegevalt.

See külmkapp on täiesti tühi, nagu tubagi.

Kuid väikese lauakese peal on kurja juur.

Tegelikult sellist asja ma siin majas veel näinud polegi.

Üldiselt elavad meil korralikud ja puhtad inimesed. Välja arvatud mõned depressiivsed vanapoisid. Aga ka neil ei õnnestu astuda lähemasse kontakti vaglamaailmaga, isegi kui nad on Valgast pärit.

Aga peaks ütlema, et see on suisa raiskamine. Suisa oma noore elu ja ande raiskamine.

Ma saan aru, et inimesed on hoolimatud, depressioonis, kipuvad kõike unustama. Et igasugu hädadele aitab kaasa alkoholism. Ja et igal aastal sooritab suitsiidi hea küüditamisrongitäis noori mehi.

Kuid see ületab mu mõistuse piiri.

Kes kurat võib küll nii käituda. Oli tal tõesti niii pohhui? Kõigest?

Elu nii ilus? Raha liiga palju? Jooki nii palju?

Ei, SEE ei haise.Ma ei saa aru inimesest, kes ostab pooleteisekilose pütitäie grilliha ja jätab selle paariks kuuks korterisse vedelema. Grilliha on gaaside käes paisudes tunginud pütist väljapoole. Loomulikult on kärbsed oma töö teinud ja rõõmsalt roomavad vaglad mööda tuba, otsides teed, ma loodan, et Valga poole.

Korteriomanik lubab korteri välja üürida. Ja et kui selle tekitaja mehe kätte saab, siis saadab ta lennukolledžisse õppima. Kamikadzede osakonda.

Advertisements
Published in: on juuli 21, 2010 at 8:30 e.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/07/21/laibapaanika-suvekuumuses/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. No kurat, sellise pühaduserüvetaja pooks ise miskitpidi üles! Tõesti…

    L@SSIE: Kõrvupidi, kulla rebane, kõrvupidi!


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: