Ma tapsin siili


Algus oli kurjakuulutav. Läbi õhtuse Tartu ruleerides jooksid pidevalt sellised tumedama karvatooniga kassid üle tänava. Nii paremale kui vasakule suunas. Ja üsna mitu.

Huvitav, kui neeger üle tänava kõnnib, kas siis eestis läheb ilm kraadi võrra soojemaks?

Hoidke palun oma neegrid külmutuskapis. Õhtul kell 22. on väljas veel 27 kraadi sooja. Nagu jumalik leivaahi. Või et Hispaania jalgpallikoondise võit tõi meile hispaanialiku leitsaku.

Niisiis. Asja juurde. Tartust väljasõit oli juba päris ilus. Igat sugu neiukesed keppisid hoolsalt Raadi rattaraja peal ja ei ühtegi musta kassi enam. Kõrveküla vahel oli vaiksem kui haud, vaid kellegi autoleierkast pupsist tümakat, nagu astmahaige siil.

Vasula all pärnapuualleel (seal on selline asi 1,5 km pärnapuid tee veerde ritta seatud) oli meeldivalt palav. Üldse, vaese mehe kampsun on mets. Isegi suvisel ajal.

Põldude pealt tõusis udu mis varjutas argielu jälkused – niidetud muru ja kuskil kauguses töötava niiduki. Kellegi lambad määgisid. Ja teadagi on sealkandis päris ilus vaade. Kilomeetrite kaupa saad imetleda Vooremaa voori.

No leidsin üles selle, mille järgi tulin ja hakkasin Tartu poole tagasi kimama. Kõrvekülast sai otse Vesneri peale mindud, nojah, nad oleks võinud küll muidugi enne sinna ka tee valmis ehitada.

Ja seal see juhtuski, peaaegu juba vesneri küla juures. Tee oli kurviline ja mäest alla langev. Samuti olid seal mingid suured mustad plekid. Keegi oli vist pigi sittudes üritanud asfalti parandada.

Kui siis äkki üks asfaldilaik otse rattakummi ette astus. Raputus ei olnudki üldse hull. Kuid see viuksatus oli küll kilomeetriteks meelde jääv. ta jäi ju veel mõlema ratta alla.

Kuid ega siili surmakarjet kaugele ei kuulda. Ma usun, et autosõitja seda värki üldse ei tajuks.

Ja no siil oligi kutu mis kutu. Mida sa kuradi raisk tillerdad siin ilma helkurita tee ääres. Kurvi kohas ka veel.

Tegelikult oleks ta vist niigi alla jäänud. Sest nii 20 seki pärast tuli veel üks masin.

Ja kilomeeter hiljem  taiutas tee ääres järjekordne must kass, kellel ma siiralt putsi minna soovitasin.

Nii et see oli juba teine roadkill sellel suvel. Esimene oli vaskuss, kelle ma Rutu mäe lähedal pooleks kimasin. Ehh, keegi peaks mulle ikka mõne korraliku nelirattaveoga jeebi kinkima. Vaataks siis, kas õnnestub ka mõnest inimkonnast üle sõita või tuleb piirduda ainult täisigadega.

Advertisements
Published in: on juuli 13, 2010 at 8:37 e.l.  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/07/13/ma-tapsin-siili/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. See on vahva, et see jutt ikka teemaga “vägilased” on! siili tapmine käis isegi kalevipojal üle jõu 😀

    L@SSIE: Mis võimatu Kalevipojale, sellega saavad hakkama Eesti Ossid.

  2. parim. lugu. ever.

    L@SSIE: Pole hullu, neid juhtub mul pidevalt. Kui ei ela sellist rutiinset väikekodanlikku hõlbuelu.


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: