Rotid on parimad kirjanduskriitikud


Minu universumi pilkaseimas pimedas keldris on peidus hunnik raamatuid. Peidus on nad seepärast, et kahejalgsed rotid neid laiali ei tassiks.

Kuid ometigi on neil raamatutel huvilisi. Need on kahejalgsetest palju rohkem füüsiliselt arenenumad ja suisa nelja jalaga. Nemad on rotid sõna otseses mõttes. Rotid mis rotid.

Kui ma ootamatult sisenenen sinna pilkaspimedasse keldrisse, võttes samas kaasa lülitiklõpsatustetäie valgust (ma arvan et keegi veel pole eesti keeles kasutanud sõna “lülitiklõpsatusetäie”) , siis näen ma neid neljajalgseid kirjanduskriitikuid täiesti nahhaalsel ilmel piilumas.

Nad oskavad kusjuures mööda kanalisatsioonipüstakut üles ronida. Nii et ma arvan, et nad käivad ka meie universumi kõrgemates instantsides külas.

Niisiis rotid. Nähtavalt pole neil mitte kui midagist söödavat saada. Ometigi ei ela nad õhust ja armastusest. Nagu viisakad raamatukogu rotid kunagi, toituvad nad paberist ja kliistriliimist.

Rottidel on maitset. Näiteks meeldib neile Alliksaar ja Derrida kaaned. Samas ladina keel eriti pinget ei paku ja puutumata on jäetud ka “Üldine usundilugu.” Rex Stouti on nad täis pasandanud ja samuti pole puututud “Mõrva raudtee eraldusribas.”

Miskipärast ei meeldi neile ka “Hea uus ilm.” Samas peab ütlema, et nad on sellised luulehuvilised rotid. Mingisuguse väga tuntud ja armastatud autori teose on nad nii põhjalikult läbi töötanud, et nüüdseks on tegemist tundmatu autori tundmatu, osaliselt läbi seeditud teosega.

Rotid on targad loomad. Enne kui mingit raamatut kirjastama hakatakse, tuleks teha proovieksemplar ja panna see näljaste rottide puuri. Kui raamat on nii halb, et rott ka ei näksi, siis oleks parem autor heita lõvide ette. Kui ta sealt ka pääseb, noh, las siis töötab santehnikuna edasi.

Mul aga oleks hädasti vaja Kerttu Rakke teoseid ja Andra Teede fotosid. Kuidagi viisi tuleb ikkagi ju raamatuid, mis mulle tuppa ei mahu rottide vastu kaitsta.

Advertisements
Published in: on mai 29, 2010 at 12:35 p.l.  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/05/29/rotid-on-parimad-kirjanduskriitikud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. minu hiired tundsid huvi ainult enne 1936 aastat ilmunud kirjanduse vastu.see oli ysna himur huvi.

    L@SSIE: Mingi vabariigi aegne Baudelaire meeldis neile ka.

  2. tegelikult on nii et tudengitel on kombeks lugedes pirukat järada ja seejärel rasvast ligaste näppudega lehekülgi mudida.
    Ma olen alati südamest vihanud tudenginärakaid kes konspekti jaoks omale endaarust olulist jura pliiatsiga alla joonivad.Kuradi pärdikud neile peaks olema raamatukogu seinal konkreetne manifest saja võikaima surmanuhtluse ähvardusega ,näiteks-kõigepealt sada glistiiri ja seajärel mao täimine kuivade hernestega.herned hakkavad idanema ja inimkeha annab pikapeale järele.
    Tänage õnne raisad ,et ma inkvisitsiooni ajal ei elanud.
    Teie fanaasiavaene kolleeg Põrgu aka viljandi peedimees

    L@SSIE: Kulla põrgupomm, inkvisitsiooni ajad pole kuhugile kadunud, nüüd on selleks vaid teised vahendid. Need on õieti täiskirjutatud paberid, mida isegi siga ei näksi.
    Muuseas mul polla alla joonimise vastu midagi, ojngi keegi minu eest pool teksti lugemise tööd ära teinud.
    Sada kükki.
    Muuseas on hernestega toitmise juures üks iseärasus, herned hakkavad kõhus paisuma. Ja tagajärjeks võib olla herneid söönud isiku lõhkimineks.


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: