Tablettide all


Juhtus siis nii, et elutee käänud ei viinud mind kodunt kaugele. Vaid äärelinnas asuvasse halli suurde haiglahoonesse, mis lähemalt silmitsemisel hoopis pruuniks osutub.

Lugu lihtne, põhjamaine kliima, kurjade naiste tänitamine ja alkohol tegid viimaks oma töö. Mul tuli isu minna ära.

Sinna, kuhu sõidupiletit ostma ei pea.

Niisiis, mind leiti omast kodust, vannitoast, kõrval kaks pakki Seroqueli. Nagu asjast arvata võib, olid need mõlemad pakid tühjad. Ja mina norskasin nagu issanda imik jumala rahus keevat vett täis vannis.

Tore muidugi, et vanni äravool ei töötanud. Alumise naabri kisa peale lendasid peale kinnisvarahaldurid. Need moodsa ajastu raisakullid.

Keegi oskas lahti teha mu korteriukse. Ja siis tuli kiirabi, politsei ja kõik need muud ekstsessid. Maoloputus, klistiir ja üle kere võidmine mingi salviga olid alles ees.

Ega ma algul pilti ette ei võtnudki. Pilt tuli tagais alles kambris number seitse, nagu ma oma uut kodu nimetan.

Tasapisi hakkasin ümbritsevat tajuma.

Kõigepealt seda, et mul oli pissihäda, tahtsin minna vetsu, kuid uni oli vägevam.

Niisiis sain varsti enda alla mingi rohelise vakstu. Seda et vakstu on roheline, seda ma algul muidugi ei teadnud.

Viimaks ma hakkasin kuulma ümbruskonnast hääli. Keegi käib pehmel sammul iga tunni tagant vakstult potti tilkunut koristamas.

Hommikul käib koristaja. Ja linnud laulavad akna all pidevalt.

Umbes järgmisel nädalal hakkan ma juba silmi lahti tegema. Nimelt tulevad järjekindlalt tuppa arstid, kes küsivad: “Palun vastake. Teie nimi, isikukood, haigekassa kindlustus?”

Kuid esialgu olen ma liiga krogi, et sellele vastata.

Nad käivad igal hommikul. Selle järgi hakkab tekkima juba mingi ajataju.

Järgmised päevad toovad muutusi. Nimelt, hakkan ma kusema end külili keerates, enam voodisse ei tee, vaid põrandale.

Asjaolu, mis kurvastab koristajat ja teeb rõõmsaks hooldajaõed. Vakstu kaob, asemele tuuakse valge ümmargune asi. Selle nimi on siiber.

Mul saab sellest varsti siiber ja ma valan ta põrandale tühjaks.

Koristage ise, ma tahan rahus magada.

Ja ma näen isegi und. Uni ei ole maailmast otsa saanud.

Ma näen unes inimjuustega kaetud kreemitorte. Naljakates kingades kõhurääkivaid mehikesi. Ja ülekõige vaevab mind unistus millestki valgest ja muumit meenutavast.

Vahepeal tundub, et see muumi on siinsamas toas. Vahepeal on ta sadade kilomeetrite taga ja sinna tuleb minna läbi kõrbe.

Järgmine nädal toob taas tilgutid ja selginemise.

Suudan meeltesegaduses öelda arstidele oma nime ja selle, et mul haigekassakaarti pole.

Sellel järgneb kiire nõupidamine.

Lihtsalt inimlikust hoolitsusest mind haiglast lihtsalt välja ei visata. Vaid hoopis haigla taha parklast kokku lükatud lumehunnikusse raiutakse koobas.

Mulle pannakse alla vana vaip. Ja seal ma siis magangi.

Otsi mind ülesse.

58° 21′ 46,4″ 26° 40′ 56,27″


Advertisements
Published in: on märts 26, 2010 at 9:18 e.l.  3 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2010/03/26/tablettide-all/trackback/

RSS feed for comments on this post.

3 kommentaariLisa kommentaar

  1. Ma nägin sind ka unes, või noh, ma ei tea mihuke sa välja näed, aga ma mäletan, et olid just sina. Sa palusid mul enda printerit kontrollida (midagi mida ma teen päriselus), selgus, et sul oli printeris ainult kollane tint. Minu küsimuse peale, et miks sul musta värvi ei ole vastasid sa, et sa prindid ainult päikest.

    Tõsijutt, täna öösel nägin. Toas oli veel üks võõras tütarlaps. Riides paraku.

    L@SSIE: Hmm. Ilmselt mõjun ma inimestele halvasti. Mind unes nägema, see tähendab omama mingit erilist psühholoogilist kõrvalekallet. Ma arvan, et võta 2 Xanaxit. Kui ei aita siis võta veel.
    Muidugi, päikese printimine on väga armas.
    Ja tütarlapsed tasub alati riidesse jätta. Nii on parem.

  2. Otsida ja leida ja edasi liikuda. Naeratada!

    L@SSIE: Jah, otsida ja leida mulle meeldib. Lähengi seda tegema. Loodan et leian ka. Ja ikka üle viie vähemalt.

  3. Selline küsimus,et kas eluisu tõesti pärast sellist ettevõtmist tagasi tuleb? Isegi siis kui tuleb ette võtta ebameeldiv reis haigla huntide juurde.
    Ei tundu just väga tenäoline peaks mainima. *mõtlik*

    L@SSIE: Sa võid ju tulla mul kätt hoidma. Ükskord teeme me kõik seda niikuinii.


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: