Pole oluline, mis värvi on lumelabidas, peaasi, et sellega saab surnuks lüüa hiiri.


Juhtus niimoodi, et meie universumi kojamees oli kummalistel põhjustel oma lumelabidast ilma jäänud. Ma arvan küll, et ta unetas selle kohugile välja vedelema ja mõni usin hing võttis selle peaparanduseks kaasa.

Kuid mutt rääkis mulle jumalakeeli, et hundid olla tulnud ja tema lumelabida kaasa viinud. Täiesti usutav, Tartu kesklinnas juhtub tõesti huntide rünnakuid, meil 9. korruselt viisid hundid näiteks televiisori minema. Pärast oli terve koridor multifilmitegelaste tükke täis.

No ega ma ka külale võlgu jää. Nimelt arvab Tartu linnaviletsus, et teeb väga targasti, kui tüütud töötud hädaabitööde korras Toomemäge murust ja mätastest paljaks riisuma kupatab. Eks see üks kaval plaan ole, nimelt iga riisumisega laguneb Toomemägi poole meetri võrra madalamaks. Ja kui ükskord Toome maatasa on, siis saab sinna kalli hinna eest kesklinna krunte müüa.

See selleks, töötud on selle madala palga eest töötegemise kohustuse peale vihased. Sest iga enesest lugupidav töövõimeline töötu töötab kuskil mustalt ja laseb töötutoetusesl vabalt kõlinal taskusse voolata.

Ja nagu alati need Toomemäe riisujad, nad ei ole oma tööriistade suhtes hoolivad, vaid põgenevad laiali nagu prssakad ämmaemanda tulles, kui nende ülemused silmapiirilt lahkuvad.

Ja niimoodi siis leidsingi põõsast lumelabida, täie tervise juures.

Loomulikult läks see näpu otsa ja koju keldrisse paremaid päevi ootama.

Ja nüüd siis, kui Otepää oma tehislumekahuri otsa korraks Tartu poole keeras, siis tuleb meie kojamehemutike kaebama, et tal pole riista.

Muidugi ei ole, ta juba vana mutt, 73. täis, nii vanadele enam riistad iseenesest ette ei kasva (ühele 26 aastasele ükskord küll kasvas, ma olen seda meest näinud).

Niisiis tõin oma keldri põhjatuna näivast põhjalikust varakambrist selle hüljatud labida nähtavale.

Tädike tormaski rõõmsalt tööle. Ja tuli poole tunni pärast tagasi tänades, et see labidas olla hoopiski kergem ja sellega olla parem lükata kui eelmisega.

Nujah. Mõlemite lumelabidate puhul oli tegemist sama marki tootega. Mida Eestima Saastamarketid vahepeal 99.- krooniga müüsid ja mida kogu Eestimaa täis on nagu metsvinte, libemiine ja rumalaid naisi.

Ainus asjaolu seisneb selles, et meie vana labidas musta värvi oli, kuna uus on sinine. Võibolla tõesti seisnebki töö edukus tööriista värvis.

Advertisements
Published in: on detsember 26, 2009 at 3:33 p.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2009/12/26/pole-oluline-mis-varvi-on-lumelabidas-peaasi-et-sellega-saab-surnuks-luua-hiiri/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Järgmine peab kindlasti valge olema ja ongi rahvustrikolori palett täis. Pealegi on valget mõnusam juua kui musta ja sinist.

    L@SSIE: Mulle siiski meelib kuldne vedelik kah. Sinine on ka normaalne. Aga musta pole küll nõus jooma. Valge käib siis, kui kuldset pole võtta.


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: