Möödunud asjadest


Et õigustada selle blogi pealkirja, “Kas siga ja kultuur võivad omavahel abielluda”, siis sai nädalavahetusel oma aega surnuks löödud mitmetel kultuuriüritustel.

Kõigepealt säädsin oma hilispohmakased sammud Pärmivabrikusse. Mis vahepeal suisa räpivabrik olnud. Kunagi kevadel.

Praegu ei räpitud, kuid sisseastujat tervitas pilkane pimedus, mida ei leevendanud trepiastmetele asetatud küünlad. Iseenesest päris armas lahendus, selleks et näitusele jõuda, lähed nagu taevatrepist üles.

Kohale jõudes kuuled ähmast suminat. Ja siis küsid, kus näitus on.

Näitus on.

Pööhane Virr oli sinna oma sõdade unelmad üles seadnud. Kõik puha plasteliinist voolitud ja vanametallist kokku toksitud.

Ühtemoodi sõduri mundrit meenutavat värvi plastiliinist inimkujukesed. Sinna juurde plekist ja puidust kokku löödud soomusvarustus. Ja vasktorukestest kahurid.

Mõõgad on meestel ka olemas. Ja tikuvõileibu meenutavatele mõõkadele on nimed peale graveeritud. Omaniku nimed. Nad on plasteliinist mehikestele nimed pannud. Üllatav.

Kogu väljapanek kutsub endaga mängima. Igat nukukest tõstetakse avamise käigus kas püsti või pikali või teise otsa pikali, kuidas tõstja rikutud fantaasia või alkohoolne seisukord võimaldab.

Hriv on tõsine Ladina – Ameerika mees. Mis siis, et pärineb Lõuna – Eestist. Ja samas ka veidi Vabadussõja aegne mees. Tema sõjad on kandunud nüüd sinna kus anarhiat esineb.

Kaido Kama poja nimeline soomusrong, sellest ma saan veel aru, kuid klopsida kokku soomuauto, millel küljel nimeks “Jevil”? See on juba kunst.

Ja siis need plasteliinist mehikesed. Ülimalt ühesugused sõdurivärvi ja samas kirjeldamatult individuaalsed. Neid saab oma tahte järgi ümber paigutada ja see ongi üks eesmärk – tuletada meelde, et lapsepõlv pole möödas veel.

Ja igaüks saab kujutleda ennast jumalaks, kes paari näpuliigutusega kujundab ümber inimeste saatust. Pöönahe Rivri sõjad jätavad paljutki mõistetamatuks. Neid vaadates tekib tahtmine jätkata. Mäng on nagu kusagil pooleli jäänud. Ja jätkub ilmselt öösel, kui keegi ei näe.

Hämaras ruumis muidugi võib mõni ohmoon Hrivi sõdalasi ekslikult ka küpsisteks pidada. Ja mõne hamba alla pista. Nagu Eeterpallik avamisel hoiatas.

Mulle sellised näitused meeldivad. Saab ka ise kaasa lüüa. Võibolla olekski õigem teha kunagi selline näitus, kuhu panna üles kunstitarbed ja külastajad võivad ise kunsti teha.

Vaevalt, et teie seda näitust näete. See on Pärmivabriku Ferrodooriumis lahti ju ainult siis kui pääsukene kanale kosja läheb.

Muideks, kindlasti on maailmas olemas rohkem mängusõdureid, kui neid kunagi päriselt olemas olnud on. Igaüks tahab ju olla suur juht. Hea, kui ainult mänguväljal.

Advertisements
Published in: on november 9, 2009 at 1:41 p.l.  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2009/11/09/moodunud-asjadest/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: