Nonii, lapsukesed


Kes te palavikuliselt ootate, et ma hakkaks jälle ümber kirjutama oma folgielamusi, no ei hakka veel.

18. Juuli õhtul saabusin Tartusse ja kohe edasi Veriorra, sest üks väike metsaküla kutsus. Tartu linna piir oli piiriks kus üks folk läks üle teiseks.

Veriora on selline väike huvitav külakene Põlvamaal, mis on muistne Võromaa. Veriora raudtejaamas pole perrooni ja seal tuleb rattaga koos kruusale hüpata. Kah lahe kogemus. Kusjuures Põlvas ma nägin, kuidas ks väljumisega pisut tukkuma jäänud tegelane hüppas maha juba liikuma hakanud rongist.

Rongid on üldse väga traumaatilised asjad. Lapsepõlves ma kuulsin juttu vanamutist, kes olla kukkunud kahe vaguni vahele ja surma saanud. Ma ei tea, küll, kuidas see võimalik on, aga ilmselt on vanamutid väga osavad.

Ja siis täitsa võimalik on jätta oma sõrmi avanevate või sulguvate uste vahele. Rongid on rasked ja brutaalsed.  Mulle meeldivad rongid.

Veriorast leian lõpuks tee ja suundun Võru suunas. Kuskil teeristis leian veidi mahti ja pumpan kummid ka täis.

Leevis jään geopeitust kangutades teisele geopeiturile vahele. Kah kogemus. Sest algul arvasin, et ega nii suure õllekõhuga mees geopeitur olla ei saa. Tegelikult olen ma aga veel kolm korda suurema õllekõhuga geopeitureid näinud.

Paidra veski juures istuvad paar kohalikku joodikud. Nad hoiatavad mind peatselt sadama hakkama äikese eest.

Miskipärast ma aga tunnen, et see äike mind ei taba. Sest ritsikad siristavad endiselt. Kui vihma sadama hakkab, siis on ritsikad vait.

Väntan siis edasi. Süvvahavva juures küll tibutab kergelt.

Seda aga ei pane ümbritseva looduse tõttu tähelegi. Süvvahavva on nimelt sügav jõeorg, kuhu omal ajal on rajatud veski, mis aegade käigus samblaga kaetud. Maapinna kaldeks oma 10 kraadi, nii et kehvem sõiduauto ja arem jalgrattur (mina) sealt alla sõita ega üles pumbata ei jõua.

On ikka kuradi ilus koht küll.

Süvvahavvalt saab edasi. Põlva – Räpina maanteel Räppijaid ei näe. Küll juhtub niimoodi, et vihastan ühe sääse peale ja löön teda, sellega, ühtlasi ka ennnast. Tulemus ei anna kaua oodata, nimelt lendan kogu kaadervärgiga ninuli. Näoga vastu maad ei taha keegi lennata, seega, saan käe ette.

Niisiis ton tulemuseks kenakene veritsemine ja haav. Sääsk raibe sai kindlasti tervena minema, mina aga veritsen. Samal ajal helistab Iff ja küsib, mis ma teen. No mis ma ikka teen.

Kuidagimoodi sõidan siis edasi,vasak käsi pidevalt veritsedes ja ratta külge kleepudes. Kuidagiviisi jõuan Põlvasse. Kui ratta alla jääb konn. “Mine sina ka vittu,” ütlen talle, sellest saavad omamoodi aru hoopis kohalikud noored, kes ootamatult pimedusest välja ilmuvad.

Siiski suudan küllaldaselt kiiresti edasi veereda.

Mammaste puhkekeskuse juures on mudaneegrid tee ära söönud ja nii ma siis kõnnin mööda muda nagu jeesus savi peal.

Orajõe II aarde juurde kõnnin mööda raudset teed. ma ei saa aru neist tohmakatest, kes ütlevad et rauteel käimine on ohtlik, ei ole, kui sul on silmad ja kõrvad peas ja ise oled kaine. Rongid on brutaalsed ju vaid ühe korra elus.

Silla alla ronides tunnen, et käsi on ikka tõsiselt putsis. Kahjuks pole see tervenemist soodustav paik.

Aarde leian kuidagiviisi isegi telefonitaskulambi abil üles. Samas saan vigastatuks mingitest taimedest, karuptuked, ma oletan.

Ronin tagasi raudteele. Satun hoopis ülepea ulatuva taimekasvu sisse. Mingis kohas kaob orientatsioon täiesti ära ja tundub, et vasakule oleks parem kui tagasi.

Õnneks leian raudtee, või pigem raudtee leiab mind. Sest nadi oleks märjas rohus istuda ja oodata hommikuse rongi tulekut. Et teada, kus on raudtee.

Kuidagiviisi koperdan rattaga metsakülla. Tundub, et see põgeneb mu eest. Tegelikult on lihtsalt esi selles, et katkine käsi ei võimalda sirgelt lenksu hoida.

Tuppa jõudnuna söön ja üritan kätt sirgelt hoida. Sest iga liigutus põhjustab valu.

Advertisements
Published in: on juuli 31, 2009 at 8:23 e.l.  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2009/07/31/nonii-lapsukesed-2/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. Ehh, geopeitus on siis nii karm ala, et veri väljas kohe?

    L@SSIE: Ütleme et geopeitudes on mul õnnestunud saada ikka kohe mitu kena armi. Aga armid pidada meest kaunistama, nii et geopeitus teeb mehed ilusaks.

  2. irw

    L@SSIE: Hirv. Hirv ikka.


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: