1902. Eduard Vilde arvamus Nõmmest


Sõnaga “lõbu” tähendatakse meil nii ilmatu paljusid asju, et isegi sõit Nõmmele selle mõiste sisse mahub. Viimast lõbu sai nende ridade kirjutaja kauema aja järele hiljuti ühel pühapäeval jälle maitsta. […] Mida enam ma Nõmme kõrtsile üle aasa lähenesin, seda paksemaks läks õhk – kuraditest. […] Maanteelt tõusis tolmupilv üles. Selle sees keerles midagi. Lähemale astudes nägin, et see tihe inimeste pasimus oli. Tumedad matsud käisivad, mütsid lendasivad ja tolmu peale jäi punane tire maha.

Siin kakeldi. Kah suvine “lõbu”! Ja Nõmmel nii harilik ja igapäevane. Ei meelita enam pealtvaatajaidki ligi. […]

Ma püüdsin vastasolevas restoranis nähtud piltisid õlle sisse ära uputada. See ei läinud mul korda. Õlu oli mõru kui sapp. Ta kihutas mu teise klaasi järele metsa. […]

Aga ka mets ei trööstinud mind. Nõmme mets on kurb mets. Kuhu jala pistad, seal ragisevad sul pudeli-killud talla all; kuhu silmad pöörad, sealt paistavad sulle paberilipakad ja söögijätised vastu. Ja liiva – kõik puhas paljas rebaseliiv, mille seest kidurad, poolpõlenud või halli samblaga kaetud männatüved nukralt üles sirguvad! Ilusamaks läheb Nõmme alles Siniste mägede juures; siin oleks tõeste rmas viibida, kui mitte iga põesa tagast kõrvu nüsiv “aidu-raidu” ei kajaks ja kui mitte leierkastid nii armuheitmatult ei möirgaks. Oh neid leierkastisid Nõmmel! Nende lugemisega jõudsin ma sel päeval üheksani, siis pidin põgenema.

Ainsad nägusamad ja lepitavamad pildid, mis ma Nõmmelt kaasa võtsin, sain Siniste mägede orgudest. Siin mängisivad tüsedad toatüdrukud ja kahvatanud vabrikutüdrukud oma “kavaleridega” rõemsasti ringmängusid, või keerutasid lõõtsapilli armsatel helidel kanda. Kavaleridest olivad küll paljud nokastanud, mõned tuikusivadki, aga nad ei puutunud kellegisse, nendega võis leppida.

Vot selline oli 1902.a. Nõmme. Mine või vaatama, kuidas see elu Nõmmel edasi arenenud on.

Advertisements
Published in: on aprill 7, 2009 at 6:40 e.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2009/04/07/1902-eduard-vilde-arvamus-nommest/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Ilus kohe tõdeda, et selles muutuvas maailmas ka midagi jäävat on…

    L@SSIE: Isegi päike pole jääv…


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: