Põgenemine jõulude eest


Suures linnas on palju kära. Vilkuvaid tulesid. Kilavaid lapsi. Ja jõuluvana isikukultus. Ja rumalad inimesed, kes ostavad teineteisele kingitusteks esemeid, mida nad isegi ei vaja. Libekeelsed üleskutsed sallivusele ja hoolivusele. Jõulude ajal paistab “korralike” inimeste kahepalgelisus eriti silma.

Aga mina ei ela selles pseudomaailmas. Minu universum on vaikne ja vagur. Jõulukarda akendel ei ole ja jõuluvanast pole peeruhaisugi. Võibolla, et ta tuleks küll läbi ventilatsiooniluugi kellegile moosi kõrva kallama. Nagu kunagi eelmisel talvel ühes korteris juhtus, neile valati läbi ventilatsiooni moosi tuppa.

Aga kõik on vaikne ja rahulik, vägagi rahulik, suisa rahalik.

Sestap põgenen jällegi hilisöise bussi abil ühte teatavasse külla. Bussijuht ei tunne teed ja pusitab mu pool kilomeetrit enne õiget kohta maha. Mina ka ei tunne teed pimedas nii hästi ja isegi nõustun pool kilomeetrit enne õiget aega maha minema. Nii ma siis seisangi ihuüksi tühjalväljal, kaaslaseks vaid punaste tuledega mobiilimast ja valge tühi väli. Mobiilimast kiirgab punast valgust kui vanakurat ja see muudab muidu nii kõleda välja kuidagi erootiliseks vaibapaigaks.

Astun siis vajalikus suunas. Ja mõtlen, et kui palju filme, kirjandusteoseid ja pisiplastikat on küll loodud teemal “Armastus”, kuid kui vähe teemal “üksindus.”

Sest jah, kui nüüd mõelda kõigi nende üksikute peale, kes elavad kusagil iseenda poolt suletud territooriumil, seltsiliseks vaid mõni koduloom, kelle keelt ja meelt nad ei mõista ja kui palju neid veel tegelikult on. Siis mõistad, et tegelikult inimesed põgenevad üksilduse eest, moodustavad selle peletamiseks parteisid, kogudusi, tantsutruppe ja palgaarmeesid.

Inimesed ajavad masse kokku, massi sees on hea varjata, et tegelikult puudub tema olemasolul absoluutselt mingi mõte, hea on üheskoos skandeerida mingit hüüdlauset, mis kellegil pisut oidlikumalt pähe tuleb.

Sõdurid, kes peale sõja lõppu rahumeelses ühiskonnas oma kohta ei leia, sest koos omasugustega armees oli nii hea. Töölised, kes pärast tööpäeva koos baarteenitut maha laristama lähevad. Noored emad, kes üheskoos emadust ülistavad ja poissmehi põlastavad. Vanamutipunkarid, kes norivad ja isisevad kõigi ettejääjate üle. Te kõik vaid põgenete tunde eest, millel nimeks “üksindus”. Ja oma tühisuse tunnetamine.

Miskipärast siin tühjal väljal punases valguses ei tunne ma ennast üksikuna. Pigem nagu rokkstaar rambivalguses. mu sammude kaja räpib raginal vastu puude okastelt. Saabaste kriuksumise soolo saadab seda ühtlase rütmina,

Peagi jõmetsa. Mets on vaese mehe kasukas. Vanal rahval oli õigus. Metsa vahel on soojem. Ja pole nii põrgulikult libe. Isegi saapad ei kriuksu enam.

Ja peagi olen kohal. Kohas, kus öösiti paistab valgus toaukse alt terava kiirena. Kus inimesed tegelikult ei saa olla hetkekski üksi. Aga nad ei tea, millest nad ilma jäävad.

Advertisements
Published in: on detsember 22, 2008 at 9:59 p.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2008/12/22/pogenemine-joulude-eest/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. Sorry, see on v6lc jutt, nii et siga ka ei s88. Vaata, qidas sa teiste inimestega ymber k2id. Kogu see pask on su enda sees ning teiste inimeste yxindust v6i qskile qlumise tunnetust ei maxa taga klacida. 2ra pane penskarit kogu aeg. Loe piiblit & pea l6ust kinni.

    L@SSIE: Esimene suvaline piiblitsitaat, mis ette juhtus: Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses. (Pauluse kiri efeslastele 4,32)


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: