Ühes külas keset metsa, no neil ikka on elu keset metsa, selline milline elu, ilma promillide ja pohmellita, istutakse õhtulauas ja oodatakse kaheksandat kaaslast, keda on otsima läinud üheksas.
Oodata õite igav ja siis üks alustab ka seltskondlikku vestlust: “Ei tea, millal nad selle Obama maha matavad?”
Selle peale ei oska keegi ei I-d ega A-d öelda, rääkimata muudest populaarstetst hüüdlausetest, nagu “Käi vittu”, “Osta uisud,” ja “Maksa võlg ära.”
Sest jah, paraku isegi USA presidendiks olemine ei ole üldjuhul surmav. Kuigi tseremoniaalkirst on ühel õigel presidendil alati valmis. Soovitavalt on see kapikujuline ja testluukere seeski seismas.
Aga Obama on nii kõva tegija, et uudised temast jõuavad isegi metsakülla, kus pooled ei kuule, mõned ei kõnele ja peaaegu mitte keegi ei saa aru.
L@SSIE - Kas siga ja kultuur võivad abielluda? 
Ega presidendiamet surmatõbi ei ole, kuid samas pole surematust presidendist ka kuulnud.
L@SSIE: Savisaar on surematu, kuid paraku ta pole veel president.
Ega noh – säärane küla meeldiks mulle kohe kindlasti… eriti need tüübid, kes ei kuule ega kõnele…
L@SSIE: Need kes ei kuule, need kõnelevad. Need, kes ei kõnele, need mulisevad niisama.
Ma olen selles üsna kindel, et juhul kui Savisaar peaks ükskord presidendiks saama, kaotaks ta silmapilkselt surematuse.
L@SSIE: Võibolla pälvib Savisaar surma puhul unematuse. Et ta jäädvustub meie unenägudesse.