Vahi kuradit, mida taevas


Ütlesin ma bussist maha astudes.

Tõepoolest taevas oli maast laeni tähti täis. Linnutee paistis nagu ümber valgunud piim. Ja vaevalt, et keegi oskaks kõigile neile tähtkujudele nimesid leida.

Nii tähist taevast ma nagu ei mäletagi. Linnas sa sellist täherikkust ei näe. Inimeste poolt loodud tähed varjutavad taevatähtede kuma.

Aga siin, Põlvamaa metsade vahel on vaid näha kaugeneva bussi tagatulesid ja ühe mobiilimasti latva. ‘Rohkem valgust pole kuskilt võtta.

Kuid silmad harjuvad. Lasen ühe soru ja selle aja jooksul silmad selginevad. Pidev tehisvalguses elamine on mu silmad harjutanud valgusreostusega. Tegelikult on siin ju valge. Piisavalt, et kõndida mööda kruusateed külla, kuhu ma olen palutud.

Kõnnin ja kõnnin. Kaaslasteks tähed, kuud pole näha, kuu on vist oma vanaemale külla läinud.

Mets muutub hõredamaks. Mäletamist mööda pole siin nii hõredat metsa olnud. Kuid siiski, ma olen alles poolel teel. Ja mitte selles kohas, kus arvan end asuvat.

Tee keerab ja ma jõuan täitsa kõrge metsa sisse. Tähtede valgus ei paista siia peaaegu üldse. Samas on aga piisavalt valge, et mööda teed kõndida.

Minu jaoks ei ole vaja seda meeletut tänavate ülevalgustust. Pidevalt pimedas ruumis viibides harjub silm pimedusega ja selleks, et edasi liikuda piisab esemete kontuuridest.

Kõnnin läbi metsa. Kolle ei karda. Lolle vihkan endiselt.Lolle inimesi, kes ei saa elada ilma valgustuseta. Inimeste poolt loodud valgustid on lärmakad. Nende heli varjab loodusliku. Ja miskipärast kipuvad inimesed kohe looduslikku tuld ära kustutama, kui see nende võimuses on. Oleks riigikogul võimu, laseksid nad ka päikese pimedaks, kui see rahamajandusele kasulik oleks.

Kuni hakkab puude vahelt tulesid paistma. Hakkan külla jõudma.

Küla magab, koerad ei haugu. Viimane koer varastati siit kevadel ära.

Ainult tuled siravad, varjutades tähti.

Linnainimesed ei tea, mis on tähed. Nad näevad neid vaid siis, kui neid tabab õnnetus, mis neid maa peale tagasi toob. Kui elekter läheb linnast ära, siis hakkavad inimesed taas tähti nägema. Ja päris mitmel pool on täheldatud, et 9 kuud pärast elektrikatkestust tõuseb sündivus.

Vanal ajal polnud inimestel telekaid, kust võis vahtida valgusekraanil kõrgepalgalisi tolasid. Pimedatel sügisöödel läksid külaelanikud lagedale platsile ja vaatasid tähti. Panid neile nimesidki. Sündivusega polnud probleemi.

Miski pärast tahan ma pimedusse tagasi. Pimeduses pole midagi õudsat. Lihtsalt rumalad valgusega harjunud inimesed ei näe mind.

Advertisements
Published in: on november 6, 2008 at 7:59 e.l.  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2008/11/06/vahi-kuradit-mida-taevas/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. Issand, kui ilus ja romantiline sissekanne! Kus on kõik need neiud, kes sellise romantilise mehe järele unistavad ja õhkavad?

    L@SSIE: Ärr mulgata.

    Muuseas, kui hakkad pimedusejüngrite parteid kokku ajama, palun luba end liikmekandidaadiks seada.

    L@SSIE: See pimeduse maale toomine on pigem action directe stiilis tegutsemine – viimane kustutab tule.

  2. Ma ikka pean siia ka kirja panema, et mulle meeldib see, mis sa kirjutasid. Käisin veidi enne südaööd natukene sinnapoole, kus sa praegu oled ja nägin sedasama. Lisaks kolme kohevat särasilmset rebast.
    Selliste tähtede ja sära all ei tundugi see sügis selline, nagu ta veel päeva tundus…

    L@SSIE: Jah, päeval peaks magama, silmad kinni ja ainult öösiti tegutsema. See on üks meetod, kuidas ümbritsev nii masendav ei tunduks.


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: