Vikat – taimeelu sotsiaalne võrdsustaja


Tegelikult ma arvan, et maailma kõige vanim tööriist ei ole mitte pihukirves ega ka mitte dildo, vaid hoopis mingi eelajalooline vahend, millega sai muru niita. Kuidas siis seletada tõika et tänapäevalgi on mõnel mehel kombeks enne kukke ja hommikus Coitust tõtata muruniiduki järgi ja sellega vuristma hakata.

Aga mina leidsin parema tee. Nimelt kuna mu BMI on endiselt jätkuvalt natukene kõrge, siis otsisin kojameheruumi hämarusest (no mida seal kõike ei leidunud, isegi kojamees ise oli kohal!) välja vikati. Kunagi oli keegi kuskilt selle riistapuu meie universumi pikkadesse ja põhjatutesse koridoridesse toimetanud ja siis unustanud. Värske taimeveri oli sellel veel kuivamata.

Aga niisiis, seadsin vikati töökorda, mu vanaisa oli vana vikatimees, ta ikka õpetas, kudas seda teha.

Ja asusin rapsima.

Läks mööda suh vähe aega, kui kohale laskus esimene väikekodanlane. Ja kohe mõnitama, et kas – lambale teen või. Vastasin, et jah, ma siin juba ühete hallilokilist näen.

Ära läks.

Siis sain rahus tund aega vehkida ja päris suure territooriumi puhtaks kah. Kuni tulid Maniakk ja tundmatu patrioot koos õlledega universwumitagusele pingile lamisema.

Õlle kõrvale on muidugi töötegemine väga bueno. Vähemalt hoidusid igasugused parastajad ohutusse kaugusse.

Ise arutlesime, et kui nüüd peaks politseinikuonu urust pea välja pistma, siis nad joodikud seletavad, et nad valvavad, et keegi mu vikati ette ei jookseks.

Vahepeal sai universumitagune jalgtee täidetud universumisse mitteoodatud roheliste tulnukate laipadega. No kus on taimõiguslaste silmad, ma ei taipa.

Igatahes jalgtee oli korraliku võilillevarte kihiga kaetud, kui sinna laekus purskkaevu vee värvi juustega (roostepunane) naisolevus, kes vikatimeest uudistama jäädes komistas ja kukkus selili. Jalad väga ebanaiselikkus poosis harali. “Oih,” ütles beibar enesele tähelepanu saavutamiseks ja püsis samas poosis veel oma 10 sekundit. Mina niitsin rahus edasi, joodikud ajasid rahus joodikujuttu oma seiklustest politseionudega edasi. Keegi välja ei teinud. Tibi pidi end ise püsti ajama ja läks pahaselt susisedes edasi kesklinna poole. Vist Urmas Kruusele kaebama.

Vahepeal pingi peal platseeruv seltskond vaheldus, Rocki õlle asemel tulid Bockivennad platsi. Ja töötegemine hakkas vaikselt üle minema seminariks teemal: “Mitut meest on vaja selleks, et rahuldada nümfomaani?”

Advertisements
Published in: on mai 15, 2008 at 6:48 e.l.  Comments (1)  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2008/05/15/vikat-taimeelu-sotsiaalne-vordsustaja/trackback/

RSS feed for comments on this post.

One CommentLisa kommentaar

  1. nagu juuresolevalt pildilt näha, ei jõudnudki mina täna oma suurepäraseid niitmisoskusi demonstreerima… et juba kodus tagasi ja vahin sehukese kahtleva pilguga külmiku poole, et kas peaks sealt külma õlle võtma või siis mitte 🙂

    L@SSIE: Külm õlu on alati abiks… aga vahest võib juhtuda, et õlu võtab hoopis sind…


Möirga ja ulu

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: