Pronksiöö patud


Nonii. Nüüd siis lõpuks tuleb välja, et ma võiksin olla Jooma paavst.

Jooma paavst on hea olla. Sest joodikuid on vähemalt meie kultuuriruumis rohkem kui tõsiusklikke katoliiklasi. Ja peab üles tunnistama. et ka need natukene vähem usklikud, nad pole tusklikud, vaid võtavad vahest ka ette väikese palverännaku, kui nende usulised tõekspidamised seda lubavad, või kui neil rubla jätkub vaid. Või kui on sünnipäev või jaanipäeva vaim.

Igatahes sõduriks ei sünnita ja jooma vabatahtlikult ei sunnita.

Aga iga paavst vajab enda ümber tegelasi, kelle kaela kõik oma patud ajada. Ehk siis pühakuid.

Seega. Kuulutame pühakuks pronkssõdur Aljoša.

Tema on kõiges süüdi. Eriti hommikuses taskute tühjuses, väljalaenatud raha mitte tagasimaksmises ja selles, et teie kassil olid pojad, üks hall ja teised täitsa purjus.

Aljoša sündis patust puhta ja prii poisikesena. Selle jaoks, et tal patutuju peale ei tuleks, säeti talle nina alla põrgutule meenutus.

Paraku leidsid patused inimesed, et ei ole üksi ükski maa ja et ükski puhastustuli pole igavene.

Ja igavene tuli kustus, olles põlenud vaid paarkümmend aastat.

Ja Aljoša selg hakkas kattuma samblaga. Aga pronksmeeste jaoks on sambla seljas omamine patt. Niisiis oli Aljoša ägamas raske patukihi all kui ühel päeval tuli tema juurde aulik rüütel, pimeduse varjus, sosinal ta karjus, punast värvi pihustas, ei ta tulnud Lihulast, ega kartnud kurja kihulast, kes mööda linna ringi pinises, seljas munder sinine.

Võttis see rüütel välja purgi, mille sisu vastu Aljošat purgis, Aljoša nina sai punaseks, ise mees jäi tumedaks, tumedaks kui Emajõgi, tumedaks kui mullapinda, ükski välk ei lõhestand ta rinda.

Aga hommikul tulid pühad isad, värvi juurde nad ei lisand, nühkisid sammalt visalt.

Kuni võtsid vastu otsuse, teeme talle uue kotuse, viime mehe Sõjamäele, kalmistu kus sõjaväele.

Mõeldud tehtud, nõnda tehti, kuna puudel polnud lehti, sai see ära tehtud. Viidigi pronksist Adam ümber Eedeni aeda.(miskipärast on paljude lõbumajade nimeks Eeden).

Viidigi Aljoša mõnede arvates surmavalda, kus ta kolmandal päeval täitsa ise oma jalgadele tõusis ja edasi seisis, täitsa ühes tükis, jalas pronksist kuub, seljas pronksist püksid, ei ta joonud viina, ega mängind küpsist.

Aga aitab sellest loost, on veel hulk asju, mida mäletame ajaloost.

Kes veel tuleb mulle pronksiööst rääkima,s ee peab hästi suure õllega tulema. Ootan avasüli, ei ma nori tüli.

Advertisements
Published in: on aprill 26, 2008 at 9:03 e.l.  3 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://lassie.wordpress.com/2008/04/26/1125/trackback/

RSS feed for comments on this post.

3 kommentaariLisa kommentaar

  1. jätan vahele…pronkssõdurist rääkimise siis…aga k pärnu tulen võin õlle teha küll…(timing is important)

    L@SSIE: Jah, terve Pärnu laht võiks koosneda õllest…

  2. tuled*
    L@SSIE: Põlevad.

  3. Ha-haa, superteos! Kestvad ovatsioonid, Maestro!
    Kui sa nt. Chalice või kellegi muu kampa võtaksid, kes su riimid viisistaks, siis järgmisel aastal samal ajal võiks sind mitte Sõjamäele, vaid suisa Jazzkaarele kutsuda! 😀

    L@SSIE: Ja peale surma on siis isegi lootust pronksmehena edasi eksisteerida…


Möirga ja ulu

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: