Geopeituse mõju seksuaalsusele

Keset tormist ja pimedat ööd kostub ukse taga lõhkumist. Viisakas inimene ei viska sellise ilmaga ämmagi kodst ämmagi välja.

Kella ei lasta, ei taota ka ukse vastu, vaid pigem kraabitakse.Kraabitakse nii, et uksest lippe lendab ja liistud on juba ammu kadunud.

Lapsed, kes seda kuulevad, poevad hirmunult voodi alla peitu.

Viimaks uks annab järele ja tuppa astub kirjeldamatult räpane, katkiste riietega, salkus kuju, kellest pole esmapilgul aru saada, kas tegu on mehe või naisega.

See on geopeitur, kes naases koju nädalaid kestnud aardeotsingult.

Geopeituri abikaasa jagab asja. Ta tirib geopeiturilt saapad jalast ja kaltsud seljast. Tätsa kõik tõmbab seljast, sest ega siin midagi pääesta pole. Ühe õige geopeituri riietus sobib pärast aardetuuri vaid hernehirmutisele.

Lapsed julgevad viimaks voodi alt välja ronida, nad tunnevad lõpuks oma kalli vanema ära.

Geopeituri abikaasa märkab geopeituri tagumikul koordinaatvõrgustikku. Leitud aarded on tähistatud briljantrohelisega. Veel leidmata aarded on ülespaisunud vistrikud. Metsi tähistavad karvad ja sünnimärgid linnu.Veresooned on loomulikult maanteed.

“Ega sa juhuslikult geolutikaid kaasa ei toonud?” küsib geopeituri abikaasa. Arglikult, kuid mine sa tea vahetevahel toob ta rännuputukad koju kaasa. Tõrjefirma peab pärast kurja vaeva nägema, et neist lahti saada.

Tegelikult geopeituri abikaasa ei ole toimuvaga üldse rahul. Partnerit nii harva näha, pidevalt madistab metsas ringi koos omasuguste seltskonnaga. Tuleb koju maani väsinud, käiks veel kõrtsus joomas või kasiinos mängimas, nagu normaalsed inimesed, aga ei. Jookseb nagu skaudipoiss mööda metsa ja maad ringi.

Eelmisel aastal üritas ta geopeituri GPS – i vetsupotti uputada. Tõmbas veegi peale. Aga GPS ei uppunud, vaid piiksus rõõmsalt vetsupotis ujuda ja näitas koordinaatideks 00…

Teine kord viskas geopeituri abikaasa GPS -i küdevasse ahju. Kostus tumedat sisinat ja käis hele plaks. Pärast pidi pottsepp uue ahju laduma, GPSi raisal polnud häda midagi.

Aga geopeituri abikaasa oli kaval. Ta sokutas oma abikaasa GPSi surnud naabrimemmele kirstu kaasa.

Nädala pärast tuli surnud naabrimemm koju tagasi, üleni mullasena ja rääkis numbrite keelt: “58 1´48″ 27 43´34″”

GPS tolknes tal hambus ja põuest tolknes logiraamat.

Geopeituri abikaasal ei jäänud muud üle kui olukorraga leppida. Sest tal tekkis üks kaval mõte mille ta teostas. Nimelt ta teatas, et tal on jalgevahel  peidus üks aare, mis vajab regulaarselt hooldust. Ja pärast seda hooldas Geopeitur tõepoolest oma aaret igal võimalikul ja võimatul juhul.

Paraku teatas ta selle aarde koordinaadid teistele geopeituritele, kes vahetevahel tulid lausa mitmekesi.

Piisava eelmängu saamiseks tuli aaret lihtsalt natukene paremini peita. Geopeiturite kriipivate küüntega oli abikaasa juba harjunud.

Mis tal muud üle jäi. Olgu õnnelik, et tema abikaasa näiteks polnud vangivalvur, kes õhtuti tööd koju kaasa toob..