Vonne - Kutt

Vonne - Kutt ärkas täna vara. Pool 11 oli tema jaoks vara, tema, kes armastas raisata oma aega päikesetõusuni ööbaarides logeldes ja ennast teiste inimeste kulul purju juues.

Tal oli veel üsna palju aega.

Vonne - Kutt ajas ennast istakile, ronis suisa voodist välja, silus oma pikki juukseid ja pani käima kohvivee ja maki, kust mängis Rollingute kogutud teoste piraatkoopia.

Tal oli ikka veel üsna palju aega, aga nüüd juba natukene vähem.

Vonne - Kutt ootas, kuni kohvii tõmbab, tegi mõned võileivad, silmitses peeglist enda rasvasöödud korpust ja leidis, et Dorian Grayga tema portree küll kuidagi ei sarnane.

Tal oli juba päris väga vähe aega jäänud.

Vonne - Kutt hakkas ennast välja minekuks valmis seadma. Ühe käega võileiba mugides toppis ta selga

“Further Seems Forever” i teesärgi, lõhkised teksased, laia neetidega kaunistatud lateksvöö. Kõlinad ja kurinad jättis ta seekord külge panemata, viisakasse kohta minek ju, Rolli rokiklubi on tema jaoks piisavalt viisakas koht ja ometigi ei taha ju näha välja nagu mingi Emojobu.

Tal oli aega palju vähem jäänud, kui keegi oleks arvanud.

Vonne - Kutt kohendas pähe korraliku soendu. Ikka sellise, kus tukk silmade ette ulatub. Oleks ka huuli värvinud, kuid meigitops oli tühi mis tühi.

Tal oli nüüd jäänud vaid mõni minut aega.

Vonne - Kutt keksles oma üürikast välja, Uks läks iseenesest sneprisse ja pihuga igaksjuhuks võtme olemasolu püksitaskus kontrollides lipsas ta tänavale.

Tal oli jäänud alla minuti aega.

Oli ilus sügispäev, päike paistis suisa et kevadiselt ja kojamehed rookisid laisalt hunnikutesse sügisesi lehti.

Vonne - Kutt keeras kesklinna poole. Laveerides natukene parkivate autode vahel, et ületada sõidutee.

Tal oli alla kümne sekundi aega.

9. liini bussi juht võttis oma tööd tõsiselt. Liinigraafik oli tema jaoks tähtis. Ta oli mõned minutid hiljaks jäänud. Ka temal oli väga vähe aega. Ümber nurga keerates märkas ta enda bussi ees hüpleva kõnnakuga alternaiivnoorukit teed ületamas. Ta vajutas signaali nii mis jõudis, sest kirtsalt tänaval poleks kuhugi mujale keerata olnud ja pidurdada sellist bussiloksu sellise kiiruse pealt oli võimatu.

Vonne - Kutt mõtles parasjagu külmutatud maasikatest.

Tal ei olnud enam sekunditki aega jäänud.

Üllatunult tuntis ta enda vastas tõuget, seda kuidas midagi valget ja suurt surus sisse kõik tema ribid, purustas selgroo, pillutas ta keha tumedale asfaldile, rutjus ta enese alla ja muljus tumedate hiiglaslike kummide alla.

Tema aeg oli otsa saanud.

Bussijuht surus ehmatusest piduripedaali ja signaali ikka edasi. Talle ei tulnud pähegi, et Vonne - Kutt oli  kurt, mis kurt ja nüüd poleks ta enam parimagi tahtmise juures seda signaali kuulnud.