Kandid meie ümber
Pühapäevases “Ärapanijas” ilkusid Juur ja Oja Jõgeva maakonna kodulehekülje üle, kus kirjas
Jõgevamaa kantide nimekiri
Jõgevamaa probleemsed kandid
Natukene teadjam inimene, kes on kursis maastikugeograafiaga, teab, et kant on geograafilise ja geoloogilise analüüsi põhiüksuseks. Üks kant on tuletatud olukorrast, kus vaatleja seisab avamaastikul ja vaatleb enda ümber olevat loodust. Enam - vähem tasasel maastikul seistes suudab ta oma pilguga haarata umbes 70 ruutkilomeetrit maastikku. Kante võib liigendada suuremateks üksusteks - paikkondadeks ja reaalse looduse puhul tuleb arvestada ka suhtelise kõrguse vaheldumised ja nõlvade kaldeid. Kandi piiride määratlemisel lähtutakse keskkonna ühtsusest, st. et kant peab olema milleski iseenesele sarnane.
Kandi mõiste lõi geograafiasse soomlane Granlö oma 1929 a teoses.
Eesti keeles tähendabki kant mingit väiksemat piirkonda. Näiteks kodukant on meil pea igalühel olemas. Ja see pole sugugi kellegi poolt ära kodustatud kantpea, kes täidab koduseid väljapressimisülesandeid.
See teistmoodi kandi mõiste, nagu me neid eesti kultuuriruumis tunneme, tekkis 1990 aastate algul, kui Tartus Rukkilille kohviku kandis tegutsenud väljapressijate jõuk lõikas endile muust reketimeeste massist eristumiseks kantpeasoengud. Paraku on see tõug tänaseks vist pea eranditult välja surnud.
Kantpeasoeng oli üldse 90 - ndate meeste soengumoes popp. Aga sõna läks levima ja muutus hoopis teistsuguseks sünonüümiks.
Vahetevahel kohtab kantpeasoengu kandjaid praegusenigi. Näiteks Allan Vainola. Või mu naabermaja kojamees Aleksandr, kes eile edukalt muru seest võililli välja pressis.


