Ärkan pool kümme ja ei jõua end ära kiruda, ma vana kusekera magan kui sitahärg, aga oleks pidanud juba kella kaheksa ajal oma tagumised jalad püsti tõstma.
Oleks saanud bussi peale ja oma vaimu harima minna.
Nüüd aga lösutan seliti sängis nagu viimane vanataat. Ja kuulen hääli.
Kõrvalmajas lõhutakse seina, kivipurustusmasinad teevad sellist kumedat Tuva kõrilaulikute bassi – õõõmmmm õõõmmmmm
Kuskil kellegil on autosignalisatsioon lõplikult kokku jooksnud. See piiksub niimoodi mõnusalt elektrooniliselt- uiuiuiuiuiuiui.
Üksik ilmajäetud isavarblane hüüab valjuhäälselt kedagi sirtsu taga. Talle vastavad varesed kumeda gregoriaani hääletoonina.
Kokku annab see mõnusa kaootilise helidetulva, mida ka Arvo Pärt ega Erkki – Sven Tüür välja mõelda ei mõista.
Kuhu sa siis minema pidid? Nii vara hommikul harjatakse kusagil juba vaimu tolmust puhtaks?
L@SSIE: Oleks saanud tasuta Ida – Virumaad kaetama minna. Et kuhugile jõuda, tuleb ikka vara minema hakata. Hommikused linnud lendavad kaugele.