2:47

on parim aeg päevast. Sellel kellaajal nahistavad unetud baaripummeldajad juba unustuse piirimail. Sel kellaajal hiilivad ringi öised kauboid, näpu otsas naaberhoovist varastatud mopeed. Sel kellaajal alustavad armunud teist ringi. Sel kellaajal magavad ka kõige truumad valvekoerad. Kasvõi üheks sekundiks, aga nad magavad. On põhjamaa öö kõige pimedam tund.
Ärkan üles 2:47. Ja tuletan meelde hiljutilõppenud rännakut teise reaalsusse.
Nimelt sellel soojal suvepäeval sai kõigile maa peal viibijatele selgeks, et selles reaalsuse hakkab maailm lõppeda.
Esialgu ei viita sellele ükski märk, kuid on olemas teadmine.
Ja rahvas otsib teed, kuidas vabaneda.
Oleme Tartus Raekoja platsis. Ümberringi askeldab igasugu murelikke inimesi. Leidmaks lahendusi.
Lahendus saabubki. Näeme, kuidas üks tegelane istub täis õllekasti otsa ja sellega nõtkelt otse taevasse stardib.
Peagi järgneb talle Volk, istudes oma “Rocki” ratta peal ja hoides kaenlas kasti “Saku originaali.”
Nojah, saame kamba kokku, meil on kuue peale parasjagu raha, et kast kokku klappida, mul on 62 krooni.
Miskipärast saame enda valdusse kasti, kus on järel vaid 11 Saku orikat.
Üritame selle peale mahtuda kuuekesi. Ei juhtu midagi, õllekast ei kerki õhku.
Teen üllatava lükke väites, et ehk aitab põite tühjakslaskmine.
Kuna oleme keset Raekoja platsi, siis lähevad teised kaugemale. Häbi ju ikkagi.
Mina aga haaran oma põlvedele blondi murumuna ja istun kastile.
Esialgu ei juhtu midagi. Kuid paari sekundi pärast tõstan kasti veidike maast üles ja see tõepoolest hakkab kukerpallitades taeva suunas liikuma.
Selge. 11st Saku originaalist piisab, et mind taevasse tõsta.
Oleks neid olnud natukene vähem, oleksi sinna teise reaalsusse jäänud. Nüüd aga sain siinkehtivasse tagasi, ainult paraku ilma õlleta. See kulus reisi peale ära.

Published in: on juuni 11, 2009 at 7:24 e.l. Kommentaarid (3)

The URI to TrackBack this entry is: http://lassie.wordpress.com/2009/06/11/247/trackback/

Selle postituse kommentaaride RSS-voog.

3 kommentaari Leave a comment.

  1. Seda nimetatakse joomise viimaseks astmeks ehk Deliiriumiks Jummal tänatud et mina joomise maha jätsin

    L@SSIE: Sinu puhul pole eriti vahet, kas sa oled purjus või kaine. Kaine kusjuures oled sa kuni järgmise korrani. Halleluunja.

  2. hmm….mina pole veel selle volgi chopperiga lendu läinud. peab vist veel harjutama…

    L@SSIE: Nojah, aga sa lendad ju paraku ainult maa suunas….

  3. Tead ma käisin kunagi õndsal nõuka ajal Arhangelskis ja seal oli polaarpäev ja sinumainitud kella ajal pimedaks ei läinudki – nii et sealkandis Saku orikast pimedusse tõmbamiseks ei piisa, pead puupiiritusega proovima. Aga jah, mina olin tol hallil ajal veel laps ja ei joonud üldse midagi peale rinnapiima, kuhu midagi alkohoolset miskipärast poldud sisse pandud. Ent sina võid ka Murmanskisse minna polaarööl ja seal siis proovida linna valgeks juua, usu mind, sa saaksid kohe Venemaa kõige fännatumaks mustkunstnikuks ja sealsed inimesed kummardaksid sinu ees oma persed kangeks. Ja muide – kärtsu peeru võid ka panna, ka nõnda saab õllekastiga lendamist proovida!

    L@SSIE: EInoh, Arhangelskis on ööd ikka vahetevahel väga lühikesed, kui satub pihku vene karu, kelle kasuka sees ohtralt peeruhaisu leidub.
    Aga ma ei ole kindel, kas sa kulla Ivo ikka kunagi üldse väike laps oled olnud. Minu mäletamist mööda oled sa ikka ja alati enesega armastanud kaasas kanda mõnda lutipudelit, mille otsa keegi luti panna unustanud ja näe, kurat võtaks hoopis piima asemel kangemaid jookse sinna sisse sokutanud on…


Leave a Comment