Vaat Haapsalu Hullu Annega olid lood teistmoodi. Tegelikult ei elanudki Anne Haapsalus, ta oli hoopis Washington Posti ajakirjanik, kes tuli siia uurimuslugu kirjutama. Eks ikka sellest, kust Ilon Wikland ikka oma inspiratsiooni sai.
Aga kuna ta oma maale saabumise esimesel õhtul kõrtsus korporatsioonipoistega kokku jõu, siis õpetasid nad talle usinasti eesti keelt. Eks ikka sellist keelt, mis naba alla käib. Ja häälduse õpetasid ka selgeks. Et eesti keele sõnu peab vihaselt ja kiirelt välja hääldama.
Kõndis siis Hull Anne tänaval ja üritas kohalikega kontakti võtta. Ontlikku härrameest kõnetas ta sõnaga: “Savipea.” Kartlikku tädikest “Näljarott.” Miskipärast ei sobinud need Anne sõnad põlismaalastele. Aga ta oli tark ajakirjanik ja teadis, et enam kui pooled Eesti elanikest ei saa üldse millestki aru. Olgu nende rahvus mida iganes.
Kuidagiviisi suurte sekelduste ja veel suuremate taksoarvetega jõudis ta Haapsallu. Seal ta siis tiirutas tänavatel ringi, jätkas oma nabaalust kõnepruuki, keegi tast midagi välja ei teinud, aga ikka üritas.
Kuni viimaks tuli aeg kodumaale naasta.
Peatoimetaja oli kontoris väga vihane. Kärkis ja põrkis, äärepealt oleks ingliskeelseidki nabaaluseid väljendeid pruukinud.
Saatis Hullu Anne uuesti Haapsallu legende korjama. Anne käiski, aga ei saanud targemaks mõhkugi. Tasapisi hakkas talle Haapsalu tasane elu ja vagurad inimesed hoopis meeldima. Igal kevadel ilmus ta välja pärast lume sulamist ja lahkus koos rändavate lindudega. Oma loo asemel kirjutas hoopis oma seiklustest salaja raamatut. Ja tema raamat sai sai Pulitzeri preemia.
Järgmine intervjuu on tal juba Margaret Munniga kokku lepitud.
