Folkwagen ja Berechtgarden

Ajan end püsti kella 10 ajal hommikul. Kasutan kurjasti linnaliinibussi ja Maksimarketi toiduosakonda. Toitun Tartu arestimaja taga pargis istudes. Pargist leian ühe magava purjus mehe ja minu leiab kohalik hallitriibuline kass, kellega tuleb tõsine pilkude vahetamine teemal – annad sa ka mulle oma saia – ega ma tegelikult seda ei tahagi.

Ja siis sean sammud maanteele, vastu ootusi on see hääletajatest tühi. Tõstan näppu ja viskan villast, hakkab juba pisut masendavaks minema see pidev trobikondade möödasõitmine. Siis näen enda ees kollast hipibussi (no mis kuradi pärast on VolksWageni pisibuss just hipibuss?) ja mõtlen, et kui nüüd see ka peale ei võta, on maailm küll kummuli. Loomulikult võttis. Sees kolm TAM (tartu akadeemilise meeskoori ilusate häältega meest.) Ja külje peale kirjutatud Folkwagen. Just täpselt SEE buss, mis ennast läbi telesilma suht kuulsaks teinud.

No bussil oli tegemist veel enese kordaseadmisega, nimelt lasi bussiraadio vaid kahte raadiojaama, R2 ja see teine polnud mitte Pereraadio. Ja veel üks huvitav seik, et kuna buss sõitis reeglite järgi, siis teenis ta sellega enda taha terve trobikonna kiiremini sõita soovida tahtjaid. Keegi aga mööda sõita ei julgenud, sest mine tea, äkki on kuskil kaamera platsis ja teenimatu kuulsus kiire tulema.

Paraku Folkwagen keeras ära Elvasse, siis läbisiin paar kilomeetrit tallataksoga. Et jõuda Rannu teele. Ja sealsamast sattusin Lõunakeelsete omasaadete produtsendi peale. Ja vabatahtlikult ronisin maha. Sest ikka oli Geopeetust vaja rahuldama minna. Kõigepealt “Viiralti tamm” mis muidugi õnnestus leida alles viimasest paigast. Siis aga “Suurmehe” aare, mis sai leitud suisa pommilennuki täpsusega. Ja sinnasamma folgi avakontserti luuldud.

Ja kes ütleb, et meil ei ole isikukultust, on küll isikukultus. Meil on Johan Laidoneri isikukultus. Täiega on. Vähemalt Viljandi kandis küll.

Isegi mannetu ratsamonument püsti pandud. Oleks veel suur kui vaskratsanik või Roheline kui Gustav Adolf, kuid ei. Parasjagu kõrge, et rullnokk otsa ronida saaks.

Aga siis ma sain matkata. Vahepeal tekkis tunne, et ma olengi see mees, kes maakera ringi sõtkub.  Kuni siis ettekavatsetult jõuan Lossimägede alt läbi ja siirdun ühte hoopis teise paika. Kuhu jätan oma telgi. Ja imetlen paiga ilu. Kuna kaugelt orust paistab Viljandi järv, siis nimetan selle koha Berechtgardeniks.

Või kotkapesaks, kuidas soovite. Traditsioon tuleneb Mannust, kes ristis mu universumi Heinrich Himmleri nimeliseks ühiselamuks. Paraku ta selletõttu just siin enam ei ela.

Niisiis ronin linna peale roinama, kohtun oma kauba ostjaga ja siis saan mitu tundi tühjalt konnata, kuna korraks nähtud Konnula kõrvale rohkem tuttavaid ja tuttavasid näha ei ole.

Selle peale pakun välja idee, et võikski protesti pärast terve folk kaine olla, mille peale avastan ennast Eesti Etno kontserdilt, kus mu kainus kustutatakse Jäätee pudelisse peidetud alkoholiga.

Aga siis saan veel paar tundi tühjalt tuiata, ja vaadata, kuidas Vabalava on muudetud kitsaks kivimüüritaguseks, kuhu õieti isegi tantsuklubi karglema ära ei mahtunud.

Ütleme, et kui vaja kellegi kohta oinas, siis see oinas oli selle idee autor. Järgmisena pange roheline lava Viljandi arestimajja püsti.

Kohtan tänaval tuttavat nägu, ütlen automaatselt “Tere.” Ütleb vastu ka. ” Toomas-Henrik Ilves oli, mina paraku ei olnud. Vahepeal organiseerib Bambu telkla number 5 oma vanaisa õue. Vanaisa on tal täitsa muhe mees, osad näpud puudu ja tuleb isegi kontserti kaema.

Sest oh häda ja õudu, laval on Sentsiatsiooniline Tartu Kevadbänd. Kelle solistiks ehtne Jeebus. Näitab tissi ja pole eriti korrektselt riietatud. Ainus terve riietusese on vahtplastist rist, mille peale kurja käega Kiviberg saab kirjutatud.

No siis liigub igasugu tegelasi juba ringi, kes kannab, kes ei kanna kingi. Mina kannan saapaid ja armastan varvastele astuda suitsetajatele. Tuleb päris hästi välja. No ja siis saab ringi hängitud nii üht kui teistpidi, kui mingi kummaline hingus tõmbab mu Kirsimäele Vägilasi kuulama. Mingi X valemiga õnnestub isegi sisse saada ja kõrvad pärani lahti kuulama asuda. Parasjagu mängitakse ühte uut lugu, millel sisuks: “igaüks otsib oma…” Sellise sõnumi peale lahkuvad mu lähedusest kõik noores eas tütarlapsed.

Pärast Vägilasi arutleme natuke, kes on pärit Tallinnast ja kes kohalikust allilmast. Allilm jääb peale ja kohalik hoovus kannab mu Berechtgardenisse magama. Pealambi saatel telk püsti ja telkla nr. 6 ongi avatud.